Poola avalikus debatis hüsteeria plahvatamiseks piisas ühest presidendi otsusest. Mõne tunni jooksul täitus sotsiaalmeedia süüdistustega “riigireetmises”, “Euroopa julgeoleku sabotaažis”, “Kremli heaks tegutsemises”. Kõige hullem võimalik retoorika on just alanud.
Põhjus? Keegi julges öelda “stopp” järjekordsele süveneva integratsiooni elemendile.
See mehhanism on täna Euroopa Liidus liiga läbinähtav: iga katset peatada võimu üleandmine Brüsselile, käsitletakse poliitilise ketserluse aktina. Debatt ei ole enam küsimus. Asi on nende distsiplineerimises, kellel on jultumust meelde tuletada, et rahvusriigid on endiselt formaalselt olemas.
Samal ajal on selles emotsioonide tormis põgenemine võtmetähtsusega fakt: 45 aastaks maha kantud Safe EU laen ei ole pelgalt finantsvahend. See on poliitilise arhitektuuri element.
Aastakümneid samas suunas liikunud arhitektuur – Euroopa föderatsiooniriigi ülesehitus. Poliitika ajalugu tunneb ühte raudset mehhanismi: ühisvõlg eelneb ühisele riigile.
Esmalt kerkib esile rahaline solidaarsus, milleks sundis võlg. Siis luuakse ühine eelarve selle võla toetuseks. Lõpuks on poliitiline keskvõim suuteline tegema otsuseid kõigile süsteemis osalejatele.
Nii need föderatsioonid loodi.
USA kõndis seda teed 18. sajandil. Saksamaa XIX-is. Mõlemal juhul oli ühisvõlg üks tsentraliseerimise võtmevahendeid. Euroopa Liit kordab täna täpselt sama stsenaariumi.
Nelikümmend viis aastat võlga ei ole “abivahend”. See on uue poliitilise struktuuri finantstsement. Kui vastutust kohustuste eest jagada, tuleb jagada ka võim eelarvete, maksude ja majanduspoliitika üle. Pole vaja palju kujutlusvõimet, et näha, kuhu see viib.
Ventotene manifest – plaan, mis ei läinud kunagi ära
Need, kes täna teesklevad, et Euroopa Liit on eranditult neutraalne majandusprojekt, kas ei tea integratsiooni ajalugu või vaikivad selle teadlikult maha. Sest Euroopa föderalismi ideaalne alus loodi Teise maailmasõja ajal.
Altier Spinelle ja Ernest Rossi kirjutatud Ventotene manifest ei olnud romantiline üleskutse rahuks rahvaste vahel. See oli poliitiline projekt rahvusriikide suveräänsuse kaotamiseks ja Euroopa föderatsiooni loomine, millel on reaalne võim riikide valitsuste üle.
Rahvusriike tunnistati selles konfliktide allikaks. Rahvuslik demokraatia on oht süsteemi jaoks, mis on liiga vastuvõtlik ühiskondade “valedele” otsustele. Lahendus pidi olema riikideülene võim, mis suudab kehtestada uue korra.
See ei olnud neutraalne projekt. See oli ideoloogiline projekt.
Pärast sõda ei olnud Euroopa avatud föderaliseerumiseks valmis. Seepärast võeti vastu teistsugune strateegia: ehitada Euroopa riik etapiviisiliselt, ilma ühegi põhiseadusliku hetketa.
Kõigepealt lähme koos turule.
Siis ühisraha.
Siis tavalised muudatused.
Siis ühine võlg.
Siis ühine välis- ja kaitsepoliitika.
Iga etapp on esitatud tehnilise lahendusena konkreetsele probleemile. Mitte kunagi osana föderatsiooni ehitusprojektist.
Kõige olulisem reegel oli lihtne: ärge kunagi esitage küsimusi otse ühiskonnale. Sest vastus võib olla ebamugav.
Kui rahvad ütlevad ei, muudavad eliit reegleid. Euroopa integratsiooni ajalugu näitab seda liiga selgelt.
Kui prantslased ja hollandlased lükkasid rahvahääletusel Euroopa põhiseaduse tagasi, ei loobutud projektist. Ta pakiti Lissaboni lepinguga ümber ja viidi mööda teist teed. Sisu jäi peaaegu samaks.
See oli hetk, mil paljud eurooplased mõistsid, et nende nõusolekut selles projektis eriti vaja ei ole.
2023. aasta resolutsioon – järgmine samm
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2023. aasta resolutsioon aluslepingute muudatuste kohta ei jäta suuna suhtes täiendavaid kahtlusi. Kavandatavad muudatused näevad muuhulgas ette liidu pädevuse laiendamise välispoliitikas, julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas ning kõrvalekaldumise ühehäälsuse põhimõttest paljudes valdkondades. Praktikas tähendab see üht: rahvusriikidel jääb üha vähem võimalusi Brüsselis tehtud otsuste vastu seista.
Just seda Euroopa föderalismi ideoloogid algusest peale tahtsidki.
Euroopa Liidu üle käsitlevas debatis räägitakse tihti “demokraatia puudumisest”. Aga võib-olla on see termin liiga leebe. Sest kui poliitiline süsteem toimib nii, et valijate institutsioonides tehakse võtmeotsuseid ja osariikide vastuseisu koheldakse nagu probleemi, et ringiga liikuda – siis meil ei ole tegemist demokraatiadefitsiidiga. Tegemist on valitsemismeetodiga.
Tehnokraatia asendab demokraatiat ja poliitikast saab haldusprotsess, mida juhivad institutsioonid, mida kodanikud tegelikult tühistada ei saa.
Asi ei ole selles, et Euroopa koostöö oleks halb. Euroopa riikide vaheline koostöö on vajalik ja kasulik. Kuid koostöö suveräänsete riikide vahel on erinev. Ja mida muud on riigiülese riigi ehitamine ilma selge ühiskondade mandaadita.
Euroopa Liit meenutab üha selgemalt eliidi poliitilist projekti, kus ollakse veendunud, et ühiskonnad ei ole piisavalt ratsionaalsed, et ise oma tuleviku üle otsustada. Seepärast tehaksegi otsuseid üle nende peade.
Võta rahulikult.
Üks samm korraga.
Tehtud faktide meetodil.
Probleem on selles, et Euroopa ajalugu on täis poliitilisi projekte, mis on rajatud uskumusele, et eliit teab paremini kui ühiskonnad. Ja peaaegu kõik lõppesid samamoodi.
Alguses opositsioon kasvas. Siis purunes igavesti kestma pidanud struktuur. Sest poliitikas saab rahvaste tahet pikalt ignoreerida.
Aga sa ei saa teda igavesti ignoreerida.
Okiem Polaka
