EKRE Antsla osakonna KOV valimistel antud üks lubadustest oli taastada Vabadussõjas võidelnud ja omaaegse Sõjakooli ülema kolonelleitnant Juhan Vermeti mälestuskivi Urvaste kalmistul.
See lubadus teostus 23. augustil 2022. aastal, kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeval.
Kolonelleitnant Juhan Vermet, kuni 1937. aastani Johannes Värnik (ka Johannes Vernik) sündis 24. veebruaril 1897 Võrumaal, Antsla lähedal.
Nii nagu paljud tolle aja noored mehed, võitles ta Vabadussõjas, pärast lühikest teenistust Vene Keiserlikus armees aastail 1916–1917, lõpetas 1930. aastal Kõrgema Sõjakooli, sai 1939. aastal Sõjakooli ohvitserideklassi ülemaks ning ülendati 1940. aastal kolonelleitnandiks.
Pärast Eesti okupeerimist Idanaabri poolt arvati Juhan Vermet ja teised Eesti sõjaväelased Punaarmeesse ja saadeti sõja alguses rindele. Ta andis end juulis 1941 sakslaste kätte vangi. Temast sai 1942. aastal Tartus asuva 41. Kaitse Tagavarapataljoni ülem.
Juhan Vermetil õnnestus koos rügemendi riismetega pääseda sügisel 1944 Saksamaale, kus Eesti sõjaväelased koondati Neuhammeri 20. Eesti diviisi 47. Relva-SS Grenaderirügemendi laagrisse.
Tema ristipoja Raul Pettai meenutustes on Juhan Vermetil ka perekonnas tänuväärne roll – ta suutis aidata Tallinnast 22. septembril põgenema nii enda ja ka abikaasa õe pere. Tema abikaasa ja poeg jäid elama Saksamaale ning on maetud Lübeckisse, abikaasa õe pere emigreerus 1950. aastal Ameerikasse.
Õnnetuseks sattus Juhan Vermet tookordses Prantsuse okupatsioonitsoonis Reinimaal Prantsusmaa võimude kätte, kes ta 1945. aastal Nõukogude Liidule välja andsid. Järgnes kümme aastat Siberi vangilaagrit. Siiski tuli ta Eestisse tagasi, töötas viimased aastad lihttöölisena ja suri 1966. aastal Antsla lähedal.
Juhan Vermeti ristipoeg meenutab Tallinnast lahkumist nii: “Vene lennukid pommitasid Nõmme piirkonda, eesmärgiga tabada Tallinnast taganevaid väeosi. Kõikjal põles, terve taevas oli punane. See oli õudne vaatepilt.”
EKRE Võru-, Põlva-, Valgamaa ringkonna aseesimees Merry Aart tõdeb, et tänasel päeval peame tegema kõik selleks, et ajalugu ei korduks.
“Oluline on meie oskus olla ja jääda eelkõige ise inimeseks, aga ka pidada meeles neid inimesi, kes jäid ühe või teise reziimi hammasrataste vahele, kaotasid oma elu, kas said surma või jäid ilma tervisest, tööst, perest. Au neile, tänu kelle ohverdustele on meile antud rahuaeg. Peame sellest lugu ja hoiame seda rahuaega!” ütles Merry Aart.