08.11.2019
Saksamaa suukorvistab sõnavabadust. Pilt on illustratiivne.
Freedom House uuring selle kohta, et internetivabadus vähenes aastaga üle kogu maailma, on ilmselgelt poliitiliselt kallutatud.
Seejuures ei paista kallutatus silma mitte teatud riikide internetivabaduse hindamisel, vaid sellest, et uuringus ei arvestata nn vabade riikide praktikas toimuvaid piiramisi, mida heidetakse samas ette “mittevabadele” ja “osaliselt vabadele” riikidele, kus need on tõesti olemas.
Täpsemalt – neid piiramisi, mida paariariikidele pahaks pannakse, kasutatakse tegelikult ka “liberaalse demokraatiaga” riikides üsna sageli võimueliidi poliitiliste vastaste vastu. Samuti on materdatud neid riike, kus võimul on “soovimatud” jõud, samas kui teised riigid sellisest hinnangust pääsevad.
Hea näide on raportis ära mainitud Brasiilia, kus “lisaks Jair Bolsonarot kandidatuuri toetavate kuulujuttude, valeuudiste, võltsitud fotode süstemaatilisele levitamisele võtsid tundmatuks jäävad aktivistid küberrünnakutega sihikule ajakirjanikud, valitsusasutused ja poliitiliselt aktiivsemad ühismeedia kasutajad.”
Võib-olla oli Brasiilias see tõesti nii, kuid USA-s tegi täpselt sama (ja teeb edasi) Demokraatlik partei, kes kasutab kogu enda kontrolli all olevat meediasüsteemi president Trumpi ja tema meeskonna (näiteks Brett Kavanaugh`) materdamiseks – sellest Freedom House ei räägi.
“Mitmel pool maailmas õigustati raporti kohaselt opositsiooni vaigistamist valeuudiste ja vihakõne vastu võitlemisega,” kirjutatakse rapordis. Selles patus süüdistatakse Taid, Zimbabwet, Bangladeshi ja Türgit, kuid mitte näiteks Soomet, kus just vihakõne takistamise sildi all ei lubata kritiseerida riigi immigratsioonipoliitikat, kuigi see on riiki toonud terrorismi ja kuritegevuse.
Veebilehtede blokeerimise ja internetile ligipääsu piiramise osas on taas näideteks Egiptus ja Bangladest, kuid rääkida ei taheta Briti islamiseerumisevastaste keskkondade ja Odini Sõdalaste kontode kinni panemisest.
Internetile ligipääsu piiramise osaks sai ka üks Uute Uudiste toimetaja, kes levitas lugu itaallannast abitöötaja vägistamisest Lõuna-Sudaani sõdurite poolt ja kogu Aafrikas möllavatest kodusõdadest, kus rikutakse räigelt inimõigusi – tõsi küll, blokeeringu põhjuseks võis olla järeldus, et nii vägivaldselt mandrilt võib Euroopasse tulla ohtralt vägivallatsejaid.
Juttu on ka inimeste jälgimisest jõustruktuuride poolt ühismeedia kaudu. “Pikas plaanis võib hirm selliselt kogutava info analüüsi ees piirata raporti autorite sõnul inimeste väljendusvabadust, häirida nende koondumist rühmadesse ja õõnestada sellega demokraatiat,” kirjutatakse raportis.
Tegelikult häirib kõike eelpool nimetatut juba sotsiaameedia poolt nende platvormidel tehtav suurpuhastus vihakõnede piiramise sildi all. Ettevõtmisel võib pisut reaalset põhjust olla, kuid taas reguleeritakse ühe õilsa eesmärgi nimel kõike nii üle, et sõnavabadus kaob iseenesest.
Eestis teab enamik rahvusmeelseid inimesi, mida tähendab Facebooki tsensuur, mis tabab läbi blokeerimiste – ja pole üldsegi kuulda, et sellega oleks hädas liberaalid ja vasakpoolsed. Vihakõnendeks peetakse vaid konservatiivide seisukohti – sõnavabadus on ka Läänes väga kehvas seisus, see köhib ja väriseb ning valmistub hinge heitma. Freedom House aga omasid ei hammusta.