03.08.2019
Mart Helme
Laupäeval Pärnumaal alanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna suvepäevad avas esimees Mart Helme sütitava ja kokkutulnuid ergutava kõnega.
“Mõtlesin juba kaks-kolm nädalat tagasi, mida ma teile täna ütlen, ja milline on see sõnum, mis tänasel päeval, 3. augustil Anno Domini, ehk Issanda aastal 2019. aastal siin peaks kõlama.
Alustan halvast sõnumist – enam-vähem sada päeva tagasi kuulutas keegi välja sada vihavaba päeva. Oleme näinud, et sada vihavaba päeva on olnud selleks, et kangutada valitsust, ja eelkõige kangutada valitsusest välja meie erakonda. Seda ainsal põhjusel, et me oleme ainus erakond, kes tahab muudatusi Eesti Vabariigis. Me oleme ka üht-teist saavutanud. Halb uudis on see, et oleme saja päeva jooksul näinud, kuidas meie vastu töötab kogu meedia ja erinevad institutsioonid, sest kõik nad tahavad, et asjad läheksid ka edaspidi nii, nagu nad on siiani Eesti Vabariigis läinud.
Seda teevad nad mitte Eesti, vaid Euroopa Liidu huvides, Euroopa Liitu nööri otsas tantsitavate suurkorporatsioonide ja suure raha huvides. Eesti rahvas on kõigi nende jaoks viienda järgu tähtsusega. Meie oleme need, kes ütlevad esimestena – Eesti rahvas on see, kelle jaoks on see riik, kelle heaolu on esmatähtis ja kelle turvalisus on kõige olulisem kategooriline imperatiiv. Me näeme, et kõige selle eest saame me päevast päeva laimu, sõimu, väänatud sõnu ja mida iganes.
Nüüd ütlen ma teile hea uudise. Iga päev, mil me oleme valitsuses, see vana süsteem sureb, närbub, Reformierakond sureb, sest ta ei ole võimul, hoovad ei ole tema käes. Kõige parem hea uudise püänt on selles, et kõrva vastu maad pannes on erinevatest Eesti otsest tulnud infot, et Reformierakonna poliitikud käivad ringi, mobiliseerivad oma toetajaskonda ja kõikvõimalikke käsilasi, aga teevad seda kurtmisega – kui sügisel ei õnnestu seda valitsust kukutada, on Reformierakonnaga lõpp. Mis võiks Eestil olla selle vastu, kui riigi kõige sügavamasse stagnatsiooni juhtinud erakond läheb uppunud laevadele kalmistule, nagu seal juba on Koonderakond ja terve rida teisi!
Minge põhja, enne kui teil õnnestub lasta põhja see riik rahvusriigina, nagu te olete seda pidevalt, samm-sammult kingstonitest trümmidesse vett sisse lastes juba pikalt teinud. Me oleme takistus sellel teel, me oleme nagu kotermann selles laevas, mille kingstonid on nad lahti teinud, et ise kaptenisillal peeneid veine nautida ja keelpillikvartetti kuulata. Meie aga läheme trümmi ja paneme ikka ja jälle kingstonid kinni, laev ei upu ja jälle peavad minema uuesti sinna trümmi laskuma, et seda rahvusriigi laevukest uputada. Kuid me paneme jällegi kingstonid kinni – ja sellistest kotermannidest tuleb nende arvates lahti saada.
Meil seisab ees raske periood, sest nagu ma mainisin, on meie vastas väga tugevad jõud, kes ei taha näha, et Eesti on rahvusriik Euroopa Liidus, vaid tahavad näha, et Eesti on segavereline provints EL-i nimelises impeeriumis. Need jõud annavad meile tugeva lahingu, seetõttu püstitan sõjalist terminoloogiat kasutades lahinguülesanded kõikidele meie üksustele Saares, Virus, Võrus, Hiiumaal, Viljandimaal ja igas Eesti nurgas. Meil on juba täna tarvis hakata valmistuma kohalikeks valimisteks. See tuleb väga tõsine lahingukoht.
Selle lahingu tulemustest sõltub väga palju, sõltub see, mis saab Eestist edasi. Meil on vaja võtta Eesti omavalitsused tagasi nendelt jõududelt, kes on lasknud Eestimaa tühjaks joosta ega ole huvitatud sellest, et see maa täituks uuesti tegusate eesti inimestega; nendelt, kes tahavad ehitada ainult Tallinnasse pilvelõhkuja pilvelõhkuja järel. Meil on tarvis Eesti tagasi võtta. Meil, maarahval, on tarvis võim Eestimaal tagasi võtta.
Juba täna siin, aga veel enam homme ja ülehomme, kui te kodudesse laiali sõidate, tuleb hakata mõtlema selle peale, kes on need inimesed, kellega läheme lahingusse, kes on nimekirjades, milliste kohalike platvormide ja loosungitega. Loomulikult me koordineerime seda ja püüame ühtlustada, et meil oleks ressurssi suunata ja kohapeal tugevdada, propagandat teha, aga sellega tuleb alustada täna, mitte oodata, kuni kohalikud valimised on ukse ees. Need valimised on tähtis lahing, mis meil ees seisab.
Meie erakond ei ole enam lihtsalt üks Eesti erakond. See on erakond, mis võtab osa üle-euroopalisest ja laiemalt üle Lääne rulluvast võitlusest konservatiivsete, rahvuslike, traditsionalistlike ja kristlike jõudude ning liberaalsete, globalistlike, rahvusriikluse ja traditsiooniliste väärtuste vastaste jõudude vahel. Me Eestis teame väga hästi, kes on need jõud, kes seisavad meie vastas – need seisavad ka teiste Euroopa rahvuslaste ja traditsionalistide vastas. Me oleme lülitunud sellesse võitlusesse, oleme osa sellest ja toetame teisi selles võitluses.
Minu kohtumine Ungari peaministri Viktor Orbaniga, mis oli planeeritud pooleks tunniks, kujunes enam kui tunniajaliseks, sest meil ei olnud vaja aega formaalsusteks kulutada. Meil oli võimalik hakata kohe rääkima sellest, milliseks hakkab meie võitlus kujunema, kuidas me peaksime käituma, kellele peaksime apellerima, milliseid suurriike või sealseid vastavaid jõude saaksime kaasa tõmmata. Tund ja kümme minutit väga sisukat, üksteist mõistvat dialoogi. See on uus tase, mis näitab, et me ei ole üksi.
Seda võitlust tuleb jätkata ja me peame välja mõtlema ning kaardistama oma ressursid, inimesed ja tööplaanid, et teada, kuidas me edasi läheme ja mida me saavutada tahame. Me oleme osaline palju suuremas võitluses, kui me seda kodus oskame ette kujutada – me ei ole siin EKRE versus Reformierakond ja sotsid, vaid me oleme üle-euroopaline kilbirivi, mis on ära kurnamas liberaalide röövjõuku, me oleme nad ära nõrgestanud ja aeg on minna vastupealetungile. Nii nagu me peame tagasi võtma Eestimaa, nii tuleb tagasi võtta ka Euroopa tema rahvuslike ja kristlike väärtuste kogumina. Oleme osa sellest võitlusest ja väikese rahvana teeme, mida suudame.
Kolmas moment puudutab meie tööd noortega. Me teame, et meil on nende seas suur tuntus ja noori ei häiri meie nn retoorika – nad arvavad, et see on tabavalt, hästi ja õigesti öeldud, nad naeravad siiralt, kui see on naljakas ja nad saavad sellest aru, erinevalt liberaalidest, kes igal sellisel puhul hakkavad selili pilduma ning jalgu ja käsi taeva poole siputama nagu jonnihoos tited.
Meil on vaja tööd noortega, et erakond tugevneks, kasvaks ja oleks järjepidev, tõuseks uuele tasemele. See on väga oluline ja mitte ainult Tallinnast vaadates, vaid üle kogu Eesti, igas Eesti nurgas, kus on kool, noorte ettevõtmised, ringid, kogunemised – me peame mõtlema, kuidas me saame neid aidata ja veenda selles, et kogu vaenulik propaganda meie suhtes ei pea paika, ja et me seisame mitte ainult kitsaste erakondlike või isiklike huvide eest, vaid me seisame Eesti ja nende kui Eesti rahva tuleviku eest. Me peame selgeks tegema, et võitleme võitlust, milles on nende tulevik. Nad peavad selle võitluse üle võtma, edasi viima ja võitma. Töö noortega on sama tähtis kui valmistumine kohalikeks valimisteks.
Nüüd retoorikast – nii kui raadio lahti teed, siis mida kõike sealt tuleb! Need uudised on väänatud, kontekstist välja rebitud, liialdatud, valelikud. Mitte meie ei pea vabandama oma retoorika pärast ja mitte Keskerakond ei pea vabandama meie retoorika pärast, vaid kõik teised peavad vabandama meie ees sellepärast, et nad seda meie nn retoorikat väänavad. Koalitsioonikaaslastele ütleksin nii – selle asemel, et valelikke tõlgendusi hukka mõistma ja nende eest vabandama hakata, tuleb öelda, et me ei ole nõus sellise valetamise ja tõlgendamisega meedia poolt, lõpetage see valetamine ja tõeväänamine. Ka neil tuleb öelda, et me seisame kõrvuti oma koalitsioonikaaslastega, mitte ei ole nende vastu.
Kui me ei saa asjadest aru ühte moodi, on asjad halvasti. Täna kirjutas seltsimees Vahur Koorits, kuidas EKRE osalusega valitsus võib lõppeda juba selle kuuga, sest käivat läbirääkimised Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Mul oleks siiralt Keskerakonnast kahju, kui nad läheks Reformierakonna puudliteks, sest see tähendab nende erakonna lõppu. Meie teeme seni kuni võimalik seda, mida oleme lubanud. Me teame, kui raske see on, sest RE ja sotside poolt mehitatud ministeeriumid lohistavad jalgu, nendega on keeruline, neid tuleb kontrollida ja sundida, aga me oleme mõndagi saavutanud. Mõnigi asi, mille oleme kokku kirjutanud ja ette valmistanud, pole veel avalikkuse ette jõudnud, aga need jõuavad peagi.
Kui ka juhtub nii, et koalitsioon laguneb ja liberaalid panevad kokku uue, mille eesmärk on ainult üks, Eesti hävitamine, siis ärge kartke, ärge heitke meelt, ärge langege masendusse, ja ma ütlen midagi, mida prohveteeris mulle üks inimene, ked on meie erakonna edukäiku korduvalt õigesti prohveteerinud – ärge kartke, sest kui Jumal midagi lammutab, siis selleks, et midagi uut ehitada. Me ehitame Eesti üles rahvusriigina, meie riigina niikuinii, sest kuri on ennast juba paljastanud.
Kui Euroopa Komisjoni uues esinaine Ursula von der Leyen teatab, et on vaja uut immigratsioonikava, milles peavad osalema kõik liikmesriigid, kes peavad osalema ka immigrantide jaotamises, siis on ta sellega kuulutanud sõja rahvastele, rahvusriikidele ja nende patriootidele. Kas ta tõesti arvab, et Paabeli torni ehitamine lõpeb ilma rahvaste vastupanuta? Kas Eesti liberaalid tõesti arvavad, et piisab sellest, kui nemad seljad kokku panevad? Vale arvamus! See tähendab üksnes seda, et nad kiirendavad oma lõppu, ja seda, et järgmise valitsuse teeme meie ja võib-olla ainult üksinda.
Praegu on suvi, aga tibusid loetakse sügisel. Sel aastal suvi ruttab kuhugi, sügis tuleb kiiresti ligemale. Ilmselt on ka tibude lugemise aeg ligidal. Need tibud, kes meie osalusel sünnivad, ei ole mingid kanapojad, vaid on kotkad. Meie lendame kotkastena, lendame kõrgele ja vaatame üle kogu Eesti. Oleme nagu Kalev, kes tuli kotkaga ja rajas meie muinasriigi. Jõudu teile, ja uskuge, et kuigi meil ei saa kerge olema, vaid nii, nagu oleme teinud edulugu siiani, teeme edulugu ka edaspidi. Jõudu teile!”
