Täna, 25. märtsil, möödus 77 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest – ühest traagilisemast päevast meie rahva ajaloos. Sel päeval viidi vägivaldselt oma kodudest loomavagunites Siberisse üle 23 000 eestlase. Kui arvestada ka neid, kes sündisid juba Siberis vahetult pärast küüditamist või hiljem, ulatub kannatanute arv hinnanguliselt üle 30 000 inimese. Koos nende lähedastega, kelle elu samuti pöördumatult muutus, puudutas küüditamine suurt osa Eesti rahvast.
Eesti, Läti ja Leedu peale kokku kannatas selles massilises vägivaldses ümberasustamises 25.–28. märtsini 1949 üle 95 000 inimese. Küüditatute seas oli palju lapsi ja vanureid – noorim oli vaid kolmepäevane vastsündinu, vanim 95-aastane.
Tegu oli teadliku poliitilise kuriteoga, mille eesmärk oli murda rahva vastupanu, lõhkuda pered ja külvata hirmu. Meie kohus on seda mäletada – mitte ainult mineviku pärast, vaid ka selleks, et säilitada valvsus inimese kurjuse suhtes.
EKRE nimel asetas Riigikogu liige Evelin Poolamets pärja märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks Eesti kommunismiohvrite memoriaalil.
Eeva Helme meenutab:
“Täna, 77. aastat tagasi – 1949. aastal viidi Siberisse minu isa Lui, kes oli siis alles 3-aastane. Ta viidi koos oma venna ja emaga. Ema Liivia Siberist tagasi ei jõudnudki. Poistele läks külmale maale järele nende vanaema, kellega koju Eestisse jõuti alles mitmed ja mitmed aastad hiljem. Tänane päev on eestlastele ajaloos üks rängemaid, mistõttu ei või me toimunut mitte kunagi unustada.”
Anti Poolamets:
“77 aastat tagasi, 25. märtsil küüditati 5682 last. Kutsusin Marju Toomi Nõmme kooli oma lapse klassile rääkima, mida pidid nende vanused lapsed läbi tegema. Marju rääkis tänastele noortele, kuidas ta oma kümnendal sünnipäeval, kui tort oli kõrvaltuppa valmis pandud, tungisid tema tuppa automaatidega sõdurid ning ohvitser, kes ähvardavalt automaati lõgistas.
Marjul on meeles, et mäkketõusul, kui küüditatute kolonni kiirus aeglustus ühest vankrist möödasõidul, ulatati ühelt autolt riidepamp imikuga alla vankrisse. Marjul oli tunnistajaks, kuidas küüditatute laibad vedelesid raudteejaamade juures lumehanges. Tema vagunist visati mõne päeva pärast surnuna välja üks väärikas, ratastoolis, kübarat ja loori kandev vanadaam.
Üks noormees tegi rongi peatuse ajal meeleheitliku põgenemiskatse, ent valvurid avasid tule ning kihutasid talle järele. Hiljem selgus, et ellu ta ei jäänud.
Marju pääses mitu korda üle noatera, suutis õpetajast ema kõrval muldonnis nii hästi õppida, et temast sai tippinsener. Muuhulgas elas ta stepis läbi Semipalatinskis esimese nõukogude vesinikpommi katsetuse, millest sai kiiritada nagu kõik kariloomad ja kohalikud elanikud. Hiljem tegeles ta aastaid kiirituskahjusid saanud inimestega ning andis tunnistusi ka USA senaatorite jaoks.
1990ndatel aastatel töötas Marju kodakondsus- ja migratsiooniametis, kus ta kirjutas alla kümnete tuhandete nõukogude armee ohvitseride ja eruohvitseride lahkumispaberitele ning aitas nende minema saatmisele väga tõhusalt kaasa. Küüditatu suunas seeläbi okupandid ja võib-olla ka tema enda küüditajad tagasi sinna, kust nad tulid.”
