Eestis asendas naispresidenti mees, Kaja Kallase valitsusest taandusid või sattusid pahanduste tõttu umbusaldamise veerele just naised ja nüüd – võta näpust – asendas isegi poliitprojekt Eesti 200 oma naispoliitkomissari maskuliinsema bolševikuga.
ERR vahendab: “Eesti 200 uueks juhiks valitud Lauri Hussar vastas kriitikale, nagu ta ei eristuks keskealise mehena teistest erakonna esimeestest sõnadega, et tema meeskonda on oodatud targad naised ja mehed sõltumata nende nahavärvist, soost ja erinevast seksuaalsest sättumusest.
Terevisiooni saatejuht Reimo Sildvee võttis nädalavahetuse raadio jutusaadetest kõlanud arvamuse kokku, et arvestades üldist erakonnajuhtide paletti tegi Eesti 200 Hussari juhiks valimisega vale valiku. “Ilmetu keskealine mees, samasugune hall nagu teised erakonna esimehed. Kristina Kallas oleks naisena meestekeskses poliitikamaailmas paremini välja paistnud,” resümeeris Sildvee.” Kommentaariumis öeldakse räigemalt: “Kalanägu vahetus irvitava väikese paksmaoga”.
Sildvee ei arvesta Kristina Kallase puhul seda, et tema “sirbijutud” eestlastele ainult pastelde ja kandle jätmisest võivad valimiskampaanias “Jeestidvestile” väga halvasti mõjuda, venemeelse globalisti Kristina Kallase elimineerimine võiski sellest lähtuda. Aga tõsi ta on, naiskomissarid kipuvad poliitikas tahaplaanile jääma ja peamine põhjus on sellest, et naisi poliitikas kujutatakse küll millegi erilisena, mis peaks maailma muutma, kuid reaalses poliitilises elus ja võimu juures pole nad ei paremad ega halvemad meestest – selles küsimuses võib tõesti sooneutraalsust rõhutada.
Kui Kaja Kallas ja Kersti Kaljulaid “päikesetõusuvalitsuse” üles upitasid, käis propaganda, et seelikuvalitsusega on Eestist midagi erilist saamas. Ei saanud midagi. Kaja Kallas särab küll maailma vägevate, vanapoolsete valgete rikaste meeste seltskonnas, aga kodupoliitikas on ta ümmargune null. Liina Kersna ja Keit Pentus-Rosimannus komberdasid või komberdavad siiani ühest ämbrist teise, Autorollo lahkus teisipäeval valitsusest sootuks. Maris Lauri läks ajalukku sõnavabadust piirava vaenukõneseaduse pealesurujana ja nii edasi.
Pole siis ime, et naiste tõus poliitikas on pidurdumas – juba “päikesetõusuvalitsuse” võimule tõustes hoiatasid naised ise, et ärgu naiste rolli nii väga rõhutatagu, sest siis tuleb rõhk ka nende läbikukkumistele. Elu on näidanud, et “triibulistest” nimekirjadest hoolimata on nii mehed kui naised poliitikas ennekõike inimesed oma vigade ja headega.
Ilmselt ei saa ka Kaja Kallasest järgmist peaministrit, sest ühelt poolt võib EKRE Reformierakonna võimult tõrjuda, ja teisalt, “Elektrimolekul” on liiga võidunud ja äramärgitud kaart, et temaga pärast märtsivalimisi poliitpokkerit jätkata.
Mis aga puutub “halli” Lauri Hussarisse, siis tema ei mahu küll kuidagi poliitprojekti Eesti 200 enda kohta loodud innovatiivsusraamidesse. Hall eksajakirjanikust demagoog, kes jääb kriisides ilmselt samamoodi hätta, nagu Kaja Kallas. Aga Reformierakonna käepikenduseks mõeldud poliitprojekti etteotsa sobib ta küll. Vahet ju pole, kui toide tuleb süvariigist.
Üldlevinud fraas kõlab “keskealine valge heteromees”. Reimo Sildvee ütles Hussari kohta “”Ilmetu keskealine mees, samasugune hall…” Mees ise ütleb: “…mehed sõltumata nende nahavärvist, soost ja erinevast seksuaalsest sättumusest.” Huvitav sõnademäng “Jeestidvesti” uue poliitkomissari tausta osas.
Uued Uudised