24.04.2023
Ma ei vaata lugematuid laulusaateid erinevates eesti telekanalites, sest kanalid on erinevad, aga näod ühed ja samad, kuid üksikud killud jõuavad peavoolumeedia kaudu paratamatult kõigini.
Nii ka täna: kroonika.delfi kostitas niigi raskel esmaspäeval lugejaid sovetliku sisuga looga „Kas „Uues laulus“ kiskus poliitiliseks? Koit Toome: ma ei ole kindel, kas sellises loos peab olema selline sõnum. Eriti tänasel päeval“.
Kuna vahepeal pakuti Koit Toomet lausa meie kultuuriministriks, süvenesin veidi tema öeldu sisusse.
Delfi kirjutab: „Eile eetrisse läinud TV3 laulusaate „Uus laul“ järel on tekkinud sotsiaalmeedias diskussioon selle Merit ja Märten Männiste võistlusloo üle. Tänu televaatajate häältele edasi saanud õde ja vend kallati küll kuulsate kohtunike poolt kriitikaga üle, kuid ühismeedias on nende isamaaline pala „Kurjad on ajad“ leidnud rohkem mõttekaaslasi. Kohtunikud ei öelnud midagi negatiivset laulu viisi kohta, kuid selle sõnad olid pinnuks silmis mitmele kohtunikule, kuid kõige vokaalsemalt avaldas oma pahameelt just Koit Toome. „Mind isiklikult, minu maitse, aga mind häiris selle loo puhul see tekst. Ma ei ole kindel, kas sellises loos peab olema selline sõnum, eriti tänasel päeval. Ma ei saanud lõpuni nautida seda lugu,“ tõdes Koit.“
Härra politruk-johanneslott-reinristlaan-toome, mida te tekstidest üldse teate? Teie privaatse õuelauliku lugudes pole ealeski mitte mingit sõnumit olnudki. Ei saanudki olla: kui vananev staarike laulab ikka teismelise poisi häälekesega, siis sinna sõnum ei kõlbagi. No ei mahu lihtsalt. Teid häirib ilmselt kõik, millest te aru ei saa. Kui te paneksite omaenda lugudesse mingisugusegi sõnumi, et kutsutaks teid ei sajandat korda Anu Välba hommikusaatesse ega ühessegi sallivusžüriisse.
Et sellesuguses „žüriis“ tekitab niigi kõikjal mahakeeratud isamaaline teema maohappe kerkimist kõrisse, on loomulik, sest erinevalt eestlastest toitub see multikulti seltskond homaaridest lõpututel galadel ja vastuvõttudel. Maarja oskab küll laulda, aga tal pole lauluhäält, pole kunagi olnud ja ta on eluaeg pinisenud, nagu sääsk, ja rikkus ära Marju Kuudi pärli „Raagus sõnad“, mida märkis ka selle sõnade autor, kes on Maarja isa. Olav Osolin on üdini reklaamimees, taasupitatud tühine nõukaaegne vanatoi. Sven Lõhmus on muidugi ülimalt andekas hitimeister, Chinn/Chapman ühes isikus, aga absoluutselt apoliitiline nähtus, teda ei saagi panna sisukaid tekste hindama. Ja nimi DJ Andrea Puusepp Star FM-ist on minu jaoks terra incognita, ma prügijaamu ei kuula. Tegin vahel erandi siis, kui seal töötas proff Allan Roosileht.
Ma olen selliseid „poliittsensoreid“ näinud oma elus küll – Glavlitis, ENSV kultuuriministeeriumis, ajalehes Sovetskaja Estonija, plaadifirma Melodija Moskva peakorteris, Eesti Raadio fondikomisjonis jne. Minu tekstile loodud Urmas Alenderi ja Data loo „Koerakoonlased“ originaallint konfiskeeriti otse Eesti Raadio 2 stuudios. See TV3 ekspertide kamp istus kogu koosseisuga võsas, kui nende poolt nüüd põlatud isamaaliste laulude esitajad laulsid Eesti vabaks.
Teil on oma kodu vaenamise terminantne staadium, see on lõplik diagnoos. Leprae estofobicum.
Ivan Makarov