27.12.2020
Neid, kes maailma enda tahtmist mööda vormida tahaks, on palju.
Lähiajal on oodata globalismi võimsamat pealetungi, mille aluseks kujundatakse tõenäoliselt vajadus koondada inimkonda võitluseks pandeemia ja kliimamuutustega, aga ka mitmete teiste ülemaailmsete probleemidega.
Kahjuks aga ähvardab see protsess demokraatia kadumisega, sest ülemaailmseid otsuseid tegema hakkavad organid, kes asuvad kodanikest väga kaugel. Üheks selliseks nähtuseks on näiteks Euroopa Komisjon, mis asub Euroopa Liidu lihtkodanikust juba mõõtmatus kauguses ega tea tema tegelikest muredest midagi.
Just Euroopa Komisjonist on oodata, et ta üritab vähemalt Euroopas otsustusõiguse enda kätte kahmata, samas kui ka Euroopa Parlament ja kogu Euroopa Liit on tegelikult suhteliselt antidemokraatlikud moodustised, sest neid valitakse kas piiratud ulatuses või siis ei valita üldse.
Brüsselis teevad hetkel ilma ühe maailmavaate esindajad, vasakpoolsusest tugevasti mõjutatud (tegelikult lausa kaaperdatud) liberaalid, kes on ennast näidanud suhteliselt vaenulikena mistahes muu maailmavaate vastu. Sellest saab sündida vaid liberaalne diktatuur, mis hakkab maailma tulevikku suunama ainult oma äranägemise kohaselt.
ÜRO on liiga jõuetu ennast maailmavalitsejana kehtestama, kuid vähemalt läänemaailma üle võivad võimu haarata liberalismist mõjutatud poliitilise ja rahamaailma esindajad. Demokraatlikult nad asju ajama ei hakka, sest lõhestunud maailmas pole seda võimalik tehagi.
Üheks võimaluseks oleks ehk see, et rahvad ise delegeerivad õigused maailma valitsemiseks ja probleemide lahendamiseks kellelegi, kuid see on ainult teoreetiline variant. Esiteks teavad kõik rahvad ja riigid, et seda tehes kaotavad nad kontrolli oma maa üle ning siis on ebademokraatlik valitsemine kiire tulema.
Eriti tasub karta praeguseid liberaalseid ja vasakpoolseid poliitikuid, kes on juba näidanud, et koos nendega tuleb „Näljamängude“ ühiskond. Seda on näha sellest, kuidas nende poolt on monopoliseeritud inimlikkus, sallivus ja isegi armastus, ning kõik inimlik on muudetud ideoloogiliseks relvaks.
Teiseks ei ole ühegi riigi ega rahva seas samuti ühtsust, et kedagi maailma probleeme lahendama panna. Näiteks Iisraelis ja Belgias ei suudeta pidevalt toimivat valitsustki kokku panna – kes saaks õiguse otsustada kogu ühiskonna nimel?
Seepärast ei saa ega tohi maailma teravate murede lahendamist anda mingitele ebademokraatlikult paika pandud organisatsioonidele, nagu seda on Euroopa Liit või ÜRO, kes ei esinda kuidagi inimkonda ega isegi mitte Euroopat. Jõu, sunni ja repressioonidega ei saa maailma parandada.
UU