21.02.2020
Eesti 200 sümboliks jääb alati Hartlebi lapsevankrirünnak ÜRO rändepakti vastase meeleavalduse vastu.
Pole teada, kas Eesti 200 toetuse mõningast kasvu põhjustab pettunud oravaarmastajate lahkumine Reformierakonna tagant, sotside üleüldine allakäik või mingi muu tegur, kuid üldist pilti nende esilekerkimine väga ei mõjuta – nende kõigi hääled tulevad ühest spektrist.
Pretensioonika nimega Eesti 200, mida paljud ka Gruz 200-ks nimetavad, on globalismile, multikultuursusele ja rahvusriikluse lammutamisele orienteeritud erakond, mis tähendab Eestile ainult pahandusi.
Kristina Kallas väidab, et Eesti 200 pakkuvat valijatele positiivset alternatiivi, kuid positiivne oleks see ainult neile, kes tahaksid Eesti rahvaste läbikäiguhooviks ja Kolmanda maailma prügikastiks muuta. “Kahesajatajate” jutud kakskeelsusest näitavad selgelt ära, mis hakkaks nende puhul riigis valitsema.
Tegelikult rõhub Eesti 200 praeguses jõudude polariseerumise õhkkonnas protestihäältele ehk nagu nad ise on tunnistanud, tahavad nad esindada neid, kes on väsinud koalitsiooni ja opositsiooni vastasseisust (viimasesse kuuluvad “kahesajatajad” Riigikogu esindatuse puudumisest hoolimata ka ise).
Kui jätta kõrvale poliitika ja mõelda inimeste sotsiaalsetele huvidele, siis on Eesti 200 tavaline protestipartei, kelle lubadustes pole midagi uut, neil pole tuntavat nišši ühiskonnas, põhjapanevaid ettepanekuid muutusteks, reaalset meeskonda ega ka Eestile sobivat maailmavaadet. Nad on tavaline protestipartei, mis hääbuks ka Riigikogus või valitsuses sama ruttu, nagu Res Publica või Vabaerakond, ning rahvale jääks nad meelde järjekordsete tühikargajatena.
Mida siis “kahesajatajad pakuvad? Kristina Kallas selgitab BNS-ile: “Kliimaneutraalsuse nõuded pitsitavad Eesti majanduse perspektiivi väga tugevasti, kuid valitsus ei ole senimaani teinud ühtegi selget otsust, kuidas Eesti süsinikuvaba rohemajanduse suunas liigub. Perearstide põud on jõudnud kriitilisse punkti, kus teenust tuleb osutada üle videosilla, kuid esmatasandi arstiabi kättesaadavuse probleemi lahenduse kohta pole valitsuselt midagi kostunud. Lahendamist vajavad ka õpetajate põud, kõrghariduse rahastamine, teed ja bussiliiklus üle Eesti, riigireform, omavalitsuste võimekus inimeste elu korraldada…”
Kas selles üldsõnalises vahus on midagi uut, mida suudaks grupp ülienesekindlaid noorpoliitikuid senistest valitsustest paremini teha? Kristina Kallas ütleb ka, et “Riigikogul ei ole võimekus tegeleda kümnete teiste suurte küsimustega”, mis näitab, et kahesajatajad usuvad ennast isegi parlamendiüleselt supermenid olevat. Meenub sots Tanel Talve, kes lubas Riigikogusse uusi nooruslikke tuuli tuua, kuid praegu ei mäleta teda enam keegi.
Eesti 200 on juba oma nägu näidanud nii Hartlebi lapsevankrirünnaku kui ka Hobujaama plakatikampaania kaudu. Inimesedki on seal tuntud, nagu erakonnavahetaja Margus Tsahkna ja Sorose-koolide kasvandik Kristina Kallas. Aga eks igaüks peab saama õiguse tõestada rahvale oma sisutühjust.