31.10.2023
Gerli Tali foto
Käisime täna hommikul ühes Grossi toidukaupade poes Lääne-Virumaal. Kuigi pensionini on jäänud veel mõni päev, oli saal täis kärude, rulaatorite ja jalutuskeppidega mutikesi, kes endale nõudlikult kaupa valisid.
Vahekäigud poes on kitsukesed, aga keegi meile jalgadesse sisse ei sõitnud. Enne selle poe külastamist ootasin naisukest pirukapoe ees, ja ukse lähedal seisis ka prouade paarike, kes arutasid ilmselt nii maailma- kui ka naabriasju. Viis minutit seisid, aga just siis, kui uks avanes ja mu naine hakkas väljuma, tormasid vanakesed äkki oma teed minna ja oleksid äärepealt minu abikaasat jalust ramminud. See oli tõeline Bugattide kiirendus stardijoonel.
See on, jah, teatud ea omapära – alati veidi tõugelda, kui selleks poleks nagu mitte mingit vajadust ja ruumi rohkem kui küll. See põlvkond on nõukogudeaegne ja siis ilma tõuklemata defitsiiti ei saanud. Nüüd defitsiidi probleemi ei ole, aga tõuklemise vajadus jäi, salvestudes vanadesse kontidesse.
Loomulikult jõudis mu naine taganeda, nagu saatan Tammsalust, ja uus Titanic jäi sündimata.
Seejärel juba Grossi poes nägin allahinnatud kaubaga käru ja võtsin kätte suure poole hinnaga ananassi. Nõukogude vene inimesena juhindun ma vahel vanast põhimõttest „налетай, подешевело!“ ehk „lenda peale, hind odavnes!“. Aga siis tuli meelde, et peres keegi ananasse ei söö ja ma neid ka eriti ei soosi. Kuid see hind, see ulmeline hind nõidus, nagu gürsa või solvunud Kaja Kallase pilk…
Käru kallal askeldanud poetöötaja, keda ma esialgu ei märganudki, ootamatult küsis minult sõbraliku häälega: „Ну, будете брать?“ Ma sain aru, et tegelikult takistan oma sihitu uudishimuga tema tööd ja vastasin, et „Нет, спасибо!“ Ilmselt on mulle minu vene päritolu näkku kirjutatud, või siis dressidele, mis mul jalas olid.
Ja äkki töötaja jätkas lõbusalt: „А зря. Хороший ананас, вкусный!“ Ma olin täiesti relvitu ja ütlesin rõõmsalt, et võtan küll, kui Te soovitate. Ta naeratas jälle ja tänas. Mina soovisin prouale head päeva, tema mulle samuti.
Selles poes iga teine külastaja on venekeelne mutike või mõni vene onu, sellised asjaolud kujunesid seal ajalooliselt, ja mina ei saanud panna töötajale pahaks, et ta hirmutava väljanägemisega külastaja poole vene keeles pöördus. Seal kõik kauplusetöötajad räägivad eestlastega eesti keeles.
Siin läksime kassasse, kus istus armas noor naine, rinnal silt „Õpin eesti keelt“. Hakkasin meelde tuletama igasuguseid ukraina sõnu – igaks juhuks, aga ei kasutanud neid. Sest inimene õpib eesti keelt ja ma ei hakka seal rõhutama tema rahvust või esialgu mõõdukat keeleoskust.
Mingi meie ees seisnud metsavenna välimuse ja karmi näoga kõhetu eesti härra rääkis kassapidajaga eesti keeles, kuid korra tõlkis daamile sõna „kümme“ ehk „десять“. Meile ütles ukrainlanna ilusasti „tere“, ilmselt vaadates mu kena eestlannast naist, aga mitte mind. Või pöördus ta kõigi poole kõigepealt eesti keeles. Ja ta suhtles mu naisega ainult eesti keeles, kuigi teksti oli minimaalselt. Siis järgnesid „tšekki?“ – „jah, palun“ – „aitäh“ ja „head aega“, ilusamas eesti keeles, kui too, milles nasaalselt väljendub Mihkel Raud.
Ma hüüdsin noorele prouale „ilusat päeva!“ ja lehvitasin. Ukrainlanna naeratas, vastas „ilusat päeva“ ja viipas poolvargsi käekesega, sest ta oli ikkagi teenistusülesannete täitmisel.
Pärast rääkisime naisega, et kui armas see sõja eest meie juurde põgenenud noor ukrainlanna on ja mida ta võis koos oma perega üle elada. Mina aga mõtlesin, et kui hea on vahel näida eestlasena. Sest venelased hävitavad praegu Ukrainat ja ukrainlasi kõige julmemal moel.
Ja ma olengi teatud mõttes kaasvastutaja, sest olen venelane. Olen kogu selle keele ja kultuuriga, mis kasvatasid üles just sellise rahva, kus eraldi inimesena ollakse enamasti sõbralikud, aga rahvana muututakse mingiks surnud hingega fanaatiliseks russhamas. Et ainult „это наше, всё это наше, всё вокруг наше, а вы все фашисты“.
Aitäh, hea härra Gross, et võtsite selle ukrainlaste lapse tööle. Isiklikult minu perel oli täna hea päeva algus, sest meil vedas ja me suhtlesime kassas Zoia S. nimelise armsa inimesega. Kusjuures seal linnakeses on kõigi poodide müüjad meie jaoks nagu head sõbrad. Eile oli COOPis pikk järjekord, me asusime sappa, ja äkki jättis vanem eesti müüjaproua kauba sorteerimise pooleli, tuli meie juurde ja ütles: minge äärmisesse kassasse, ma kohe teen lahti. Nii läkski.
Ma pole kunagi aru saanud sellest, kuidas mõni külastaja võib poes mõne teenindajaga riidu minna. No ei ole võimalik tigedaks saada inimese peale, kes teeb rasket tööd sinu heaks ja keda pärast kurnavat tööpäeva ootab kodus pere. Kõik me eksime. Ilmeksimatu on ainult Rooma paavst. Õigemini oli.
Aga hea Oleg Gross, Teie toredas poes sai täna ka nalja. Märkasin seal korvi kohal suurt silti põhjalike kirjadega kahes keeles – eesti ja vene keeles. Üleskutse võtta kaasa ajaleht „Kuulutaja“ ja instruktsioon, kuidas seda teha.
Hea härra Gross, Kuulutaja on eestikeelne leht. Seda on mõtet kaasa võtta inimesel, kes oskab eesti keelt ja suudab antud väljaannet lugeda. Kellele oli mõeldud see venekeelne juhend?
Te ju ei hakka reklaamima araabia keeles oma suurepärast sea raieliha.
Või pakkuma pimedale videofilme.
Või riputama Zoiale rinda lisasildi „Учу эстонский язык“.
Kuid see on lihtsalt üksainus väike naljakoht Teie heas koduses ja vanema põlvkonna jaoks taskukohases poes. Otsin seal alati eesti ja ukraina kaupu.
Jõudu!
Ivan Makarov
Ivan Makarov: juudipogrommide kuulutajatest Eestis – Objektiiv