24.10.2024
Gruusia traditsionalistide meeleavaldus.
Pärast Ungarit on Gruusia teine riik, milles toimuvaid protsesse kajastatakse liberaalses ajakirjanduses täiesti pea peale pööratult.
Näide: pühapäeval toimus euromeelsete valimiseelne miiting ja seda kajastatakse kui rahva tahet. “Pühapäeval tulid tänavatele meelt avaldama kümned tuhanded Euroopa-meelsed inimesed. /…/ Meelekindlad demonstrandid liiguvad politseitõketest hoolimata viies kolonnis kesklinna suunas.”
Kolmapäeval pidas miitingut võimupartei ja seal oli AFP arvamus kohe teistsugune. “Valitsev erakond Gruusia Unistus toimetas kogu riigist kümneid tuhandeid inimesi pealinna Thbilisi keskväljakule, edastasid telekanalid. /…/ Inimkolonni juhtis võimuparteid kontrolliva mõjuka oligarhi Bidzina Ivanišvili poeg Tsotne Ivanišvili.”
Kui uudises räägitakse “omadest”, on see “rahva tahe”, kui “neist teistest”, siis “toimetati bussidega kohale”. Juba selline sõnastus viitab faktile, et uudiste sisu kallutatakse.
Mida aga Gruusia võimupartei tegelikult ütleb (samast uudisest): “2030. aastaks saame Euroopa Liidu liikmeks – väärikusega, austades kristlust, kirikut, moraali, iseseisvust ja suveräänsust,” ütles peaminister Irakli Kobahidze, esinedes umbes 55 000 inimesele.
“Euroopa Liidu poliitikute ja ametnike ebaõiglus ei sobi Euroopale, kristlike dogmade tagasilükkamine ei sobi Euroopale, LGBT-propaganda ei sobi Euroopale ja lugupidamatus teiste suveräänsuse vastu ei sobi Euroopale,” ütles ta.”
Gruusias on asi tegelikult väga lihtne: õigeusklik ühiskond on homoagenda vastu, kuid tahab samas Euroopa Liitu pääseda. Brüssel on pannud ette ultimaatumi: te kas panete vikerkaarelipu lehvima või ei pääse EL-i. Suur osa ühiskonnast leiab, et tühja neist homodest, peaasi et saame Euroopasse. Teie osa ütleb: ei, me ei allu survele, tahame Euroopasse, aga ilma homoliputa.
Et seda viimast leeri demoniseerida, kasutatakse ära Gruusia välismõjuseaduse nimelist sarnasust Venemaa omaga, kuigi tegelikult on ka sisu sarnane: kui ühendus (LGBT) saab oma eelarvesse Läänest teatud protsendist rohkem raha, peab ta seda deklareerima. Organisatsioonid, kes võõrrahast elatuvadki ja kohapealset tuge ei oma, on mõistagi selle vastu ja Brüssel on kohe nende selja taga, et sundida Tbilist loobuma kontrollist homoagenda rahastamise üle, tembeldades valitsust “venemeelseks”.
Tulles Gruusiast Moldovasse, näeb seal sama mustrit. Kahtlemata sekkus Venemaa otseselt euroreferendumisse ja ilmselt väga suures ulatuses, aga huvitav on just propagandistlik kajastus: kui info ütles, et Moldova rahvas ei toetanud EL-iga ühinemist, siis levisid kiiresti uudised Venemaa pretsedenditust sekkumisest. Kui selgus, et euromeelsed said siiski väikese enamuse, toon muutus: siis kiideti moldova rahva tarkust.
Venemaa on kahtlemata väga räige protsesside mõjutaja, aga sama on ka Brüssel, seda Moldovas, Gruusias, Poolas, Ungaris kui ka mujal. Poolas kukutati konservatiivne valitsus väga kavalalt: nende valitsedes keerati kinni kõik eurorahad, kasutades selleks igasuguseid ettekäändeid kohtureformist homoagenda “kiusamiseni”. Valimiste eel anti teada, et kui valitakse Kodanikuplatvorm ja Donald Tusk, pääsevad eurorahad lahti. Poolakad lihtsalt osteti valimistel ära.
Kui Gruusia siseasjadesse sekkunud välisminister Margus Tsahkna saaks mõnelt mägede pojalt tänavalt “mööda tatti”, siis järgneks ilmselt Michali diplomaatiline noot, aga tegelikult on asi tasemel “mida tahtis, seda sai”.
Uued Uudised