28.03.2020
Vilja Kiisleri kõnealune artikkel.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab skandaalsele ajakirjanikule, kellel on iga olukorra jaoks kindel süüdlane juba ette teada.
„Teie mind ei tunne ja ilmselt ei tahagi tunda. Ega minagi Teid ei tunne, teen vaid järeldusi selle põhjal, mida kirjutate-räägite.
Nüüd Te olete agressiivselt mures võimaliku inimõiguste piiramise pärast. Eriti muidugi sõnavabaduse piiramise pärast.
Omaette filosoofilise arutluse võiks muidugi püsti panna teemal, kumb on parem – kas sõnavabaduse piiramine või sõnavabaduse kuritarvitamine, aga jäägu see teiseks korraks.
Hetkel ma lihtsalt ei mõista Teie muret. Kas Te ei ole aru saanud, millises ajaloo hetkes me asume? Kas Te ei ole märganud, mis maailmas toimub?
Kas Te tõepoolest usute vandenõuteoreetikuna, et kõikvõimalikud piirangud enamikes maailma riikides on ajendatud mitte reaalsest viiruseohust, vaid valitsuste mingitest hämaratest huvidest?
Hüva, sõnavabadus puudutab Teid isiklikult rohkem, kui nii mõnigi muu vabadus. Kuid peaksite olema suuteline mõistma, et objektiivselt ei ole sõnavabadus kuidagi „parem“, kui õigus reisida, õigus usulisi kombetalitusi läbi viia, õigus tööle, õigus sõprade-sugulastega läbi käia ja mistahes muud õigused-vabadused, mis on praegu kõikjal maailmas suuremas või väiksemas ulatuses piiratud või inimestelt suisa ära võetud.
Ka minu õigused ja vabadused on praegu piiratud, kuid ma ei näe ebamugavuste kiuste põhjust kedagi selles süüdistada. „Shit happens“ (vana nimega „force majeure“) olukorras saaks igasuguses jamas süüdistada ainult selle olukorra põhjustajat. Seda me antud hetkel aga ei tea.
Ennekõike aga peaksime(te) mõtlema sellele, mis on siis ikkagi olulisem. Kas kõikvõimalike vabaduste säilitamine või see, mida on võimalik saavutada nende vabaduste piiramise abil.
Ütleksin isegi nõnda. Mina olen nõus taluma oma vabaduste igasugust piiramist, kui selle tulemusel õnnestub (kasvõi teoreetiliselt) Teie elu päästa. Kas selline mõtteviis on Teile väga võõras ja vastuvõetamatu?“