18.04.2019
Ajakirjandusvabadus ei tähenda leheneegrite õigust olla pretensioonikas, vaid ennekõike kohustust olla ise professionaal.
Kuigi Eestis jätkub hala väidetava ajakirjanduse suukorvistamise ümber, on meie maa pressivabaduse edetabelis mullusega võrreldes koha võrra tõusnud ning asub ülemaailmses edetabelis 11. kohal.
Eestis ei toimu mingit meediavabaduse piiramist, vaid tegu on neljanda võimu lähtepositsiooni ja tegevusruumi kindlaks määramisega. Eestis ei kiusata ajakirjanikke taga, vaid nõutakse neilt ajakirjanduslikku sõltumatust, kallutamatust ja eetikast kinnipidamist.
Paraku on Eesti ajakirjandus ise asunud võtma endale rolli, mida demokraatlikus riigis talle ühiskondliku kokkuleppe alusel ei anta. Meil arvab peavoolumeedia, et tal on õigus valitsusi paika panna või maha võtta, jagada kajastused ja intervjueeritavad “omadeks” ja pekstavateks, suruda peale teatud ideoloogiaid ja nii edasi. Kui nad aga seda kõike teevad, siis pole nad enam sõltumatu ajakirjandus, vaid propagandakanalid.
Eestis püütakse paraku sogases vees kala püüdmiseks asjad võimalikult sassi ajada. Kui EKRE seisab massiimmigratsiooni vastu, väidetakse, et ta on ka välismaalasest programmeerija vastu; kui rahvuskonservatiivid tahavad riigieelarve küljest ideoloogilisi puuke eemaldada, siis väidetakse neid kodanikuühiskonna vastu olevat – neid näiteid on palju. Sama toimub ka ajakirjanduse ümber – õigluse nõudmine on kohe rünne!
Eesti ajakirjandus ei tea tõelistest piirangutest midagi – selleks tuleks minna Venemaale või Türki. Meil tehakse suured probleemid sellest, kui reporterit sarjatakse liigse ja silmatorkava kallutatuse, erapooletuse puudumise või kiskjaliku stiili pärast.
Tegelikult on hoopis Piirideta Reporterite (Reporters Without Borders, RWB) ülevaates märgata ajakirjandusvabaduse piiramist – nimelt soovib liberaalsusele kalduv erapoolik meediamaastik piirata konservatiivse maailmavaate kajastamist.
Rünnaku alla on sattunud Eesti Meedia omanik Margus Linnamäe, keda kritiseeriti Postimehe toimetuse töösse otsese sekkumise eest. “Ta määras isiklikult ametisse juhtivatel kohtadel töötavad isikud ning propageeris konservatiivset maailmavaadet eraldi rubriigis, mille ta (Postimehes) enne valimisi lasi avada,” märgitakse ülevaates.
Võib kindel olla, et kui propageeritud oleks liberaalset maailmavaadet ja ametisse oleks määratud liberaalid, poleks “piirideta reporteritelt” tulnud piuksugi mingite õiguste rikkumise kohta. “Meie Eesti” on globalismimeelsetele suureks pinnuks silmas, sest see ei kajasta nende vaateid.
Probleemiks peetakse ka venekeelse ajakirjanduse olukorda. Sellel, et venelased kuulavad-vaatavad pigem Kremli-meelseid kanaleid, pole tegelikult mingit pistmist ajakirjandusvabadusega, vaid tegu on vale riikliku infopoliitikaga.
Samuti märgitakse, et Eesti venekeelsed ajakirjanikud ei tööta koos eestikeelsetega ning samuti pole juhtunud kordagi, et venekeelne ajakirjanik oleks Eestis võitnud kõige hinnatuma, Bonnieri auhinna.
Kas nüüd pannakse ka meedias kehtima omad “triibulised nimekirjad”? Ikka vastavalt rahvusele, soole, seksuaalsele suunitlusele ja nii edasi? Et tulevikus küsime ka seda, miks pole autasustatud gei- ja transsoolisi ajakirjanikke? Ehk loeb ikkagi ka edaspidi professionaalsus?
Põhjuseks, miks eesti- ja venekeelsed ajakirjanikud koos ei tööta, on pigem kajastuse erinevus. Kui kanalist ETV+ (mille eesotsas on Vene kodanik), kõlab ohtralt eestivaenulikku juttu, ei tahagi eestlased sinna keskkonda minna, ja ilmselt ei soovi ka Yana Toomi vaadetega vene ajakirjanikud minna eestikeelsesse meediasse.
RWB märkis, et populistide ja autoritaarsete liidrite õhutatud viha ajakirjanike vastu on kogu maailmas muutumas vägivallaks. “Poliitiliste liidrite vaenulikkus meedia suhtes “on õhutanud üha sagedamini vägivallaakte, mis omakorda on tekitanud ajakirjanikele enneolematu hirmu ja ohu taseme,” lisati raportis.
Kas pole juba Eestistki tuttav jutt? Vaenlased on kõik, kes jäävad peavoolust välja ja keda koheldakse ebaõiglaselt, ja kui nad õiglasemat suhtumist nõuavad, muudetakse see vihaks vaba ajakirjanduse vastu.
Johannes Tralla, Vilja Kiisler, Marian Võsumets ja teised kaldus ajakirjanikud pole Eesti meediamaastikul küll kuidagi ohustatud, vaid nad kugistavad ise oponentidest intervjueeritavaid hulgi ja neelatamata alla. Enne kui ajakirjandusvabadusest rääkida, siis tasuks neil mõnda aega Venemaal töötada.