Halli hiirekese mittemidagiütlev intervjuu – Kaja Kallase jutu puhul tuleb vastuseid otsida ridade vahelt

Kaja Kallase hallist ja mittemidagiütlevast intervjuust ERR-ile jääb kõlama vaid üks üks mõistlik mõte ja see käib Reformierakonna ajaloolise taaga kohta.

Reformierakond on oma koalitsioonipartneritega alati käitunud patriitsliku ülbusega, nad on alati pidanud Suure Peetrina õigeks Väikese Peetri söögikoti esmast tühjendamist, mille järel sööb igaüks oma kotist, ja eks partnerid ole neile ka jõudumööda samasuguse reetmisega tasunud. Kuigi praegu tunduvad reformarid ja sotsid nagu sukk ja saabas, oleks SDE vähimagi kahtluseta läinud ka Keskerakonna valitsusse, kui neid oleks sinna mingis variandis kutsutud.

Kogu Kaja Kallase üldistavalt EKRE-vastane jutt on väga silmakirjalik – mullu sügisel, enne valimisi, oli ka Reformierakonnas päris tugev tiib, kes nägi ühe võimalusena  paremliberaalidest (RE), eurokonservatiividest (Isamaa) ja rahvuskonservatiividest (EKRE) koosneva parempoolse valitsuse loomist. Siis aga tõsteti pjedestaalile malbe euromeelne vapiloomake Kaja Kallas, kes esimese asjana välistas koostöö EKRE-ga ja surus oma mõttekaaslastega selle partei jooneks.

Mingit erilist vastuolu, mis välistanuks RE ja EKRE koostöö, pole poliitiliselt tasemel olnud. Pigem hoidis selle ära isiksuste konflikt ehk reformarite hirm varju jääda. Reformierakonnas pole karismaatilisi tegelasi, on vaid ambitsioonikad ja ennasttäis keskpärased tegelased, kellest eristuvad ehk vaid ülbe ja räuskav Ligi, enesekeskne ja poisikeselik Rõivas, ennast maailma nabaks pidav Randpere ja nüüd ka nukulik-blondiinilik Kaja Kallas.

Enne Reformierakonna, IRL-i ja sotside liitu oli ju olemas ka valitsus, kuhu kuulusid sõbralikult RE ja KE. Vastasseis Keskerakonna valitsetava Tallinna ja oravapartei valitsetava Eesti riigi vahel tekkis isiksuste ehk Ansipi ja Savisaare tasandil – viimane oli esimese jaoks liiga tugev isiksus, et need kaks ühte võimuliitu mahuks. Seda kinnitab ka asjaolu, et väljaspool Tallinna käis omavalitsustes RE ja KE koostöö edasi.

Väga tõenäoliselt on Reformierakonna ja EKRE sobimatuse taga nii Kaja Kallase “Fuih, need Helmed on minu jaoks liiga matsid!” kui ka kogu Reformierakonna kartus siduda ennast erakonnaga, mille eesotsas on karismaatilised ja populaarsed liidrid, kes võiksid koalitsioonivalitsuses RE hallid tegelased varju jätta. Ülbe RE ladviku hirmuunenäoks on ilmselt ka see, kui valitsuse pressikonverentsil küsitaks küsimusi vaid Mart Helme ja mitte näiteks Kallase või Ligi käest. Ilmselt pole ka renegaat Raimond Kaljulaid vaid seetõttu oravaparteisse jõudnud, et seal on särada tahtjaid tematagi küll.

Lisaks kardab Reformierakond EKRE-t ka seetõttu, et neil on ikka väga palju varjata, ja nad pole kindlad, kas suudavad rahvuskonservatiive enda tahte järgi painutada. Või õigemini, nad on juba sellest aru saanud, et olles EKRE-ga ühes valitsuses, ei saa nad olla A ja O, ning kõiki käsutada. Ehk siis ei saa nad “EKRE retoorikat” oma kontrolli alla.

Kogu Kaja Kallase jutt EKRE ja RE maailmavaatelistest erinevustest on teatud määral õige (kodumaad hoidvad rahvuslased versus eurokummardajad), aga sellised lahknevused pole võimunäljas reformareid kunagi seganud – nende jaoks on tähtis see, et nad istuksid peremehena söögilaua otsas ja söömist alustataks nende märguande peale. Kõik muu Kaja Kallase igavavõitu, loosunglikus ja mittemidagiütlevas intervjuus on poliittehnoloogiline jamps, mis varjab hirmu, et nad opositsioonist enam välja ei pääsegi ja nende toiduahel kukub kokku.