Meedias on avaldatud üks dokument välistudengite rollist, mis paistab silma väga üheülbalise käsitlusega, autor pole vaadelnud probleemi laiemalt.
BNS kirjutab: “Kui Eestis on mõned poliitikud nimetanud kõrgkoole migratsioonipumpadeks, siis haridus- ja noorteameti (Harno) eestvedamisel valminud visioonidokument „Study in Estonia 2030“ rõhutab, et Eesti kui rahvusvahelise õpirände sihtriigi arendamine on hädavajalik ning välistudengite kaasamine näitab Eesti usaldusväärsust. Visiooni autor ja koostaja on Study in Estonia juht Eero Loonurm ning dokument valmis koostöös Eesti kõrgkoolide ja valdkonna partneritega.
„Kõrghariduse rahvusvahelistumine ning Eestis õppivad välisüliõpilased ei ole pelgalt haridus-poliitika küsimus – see on seotud ka Eesti välissuhete, avatuse ja usaldusväärsusega,“ ütles Loonurm. „Iga välistudeng, kes valib Eesti, teeb usaldusotsuse. Õpingute, töö ja elukogemuse kaudu tekkinud sidemed aitavad kaasa sellele, et Eestit tuntakse ja usaldatakse. Vilistlased, kes on Eestis õppinud ja siinse elu kogemusest teadlikud, kujunevad väärtuslikeks kontaktideks ja koostööpartneriteks ka tulevikus. Kui täna panustavad välisüliõpilased näiteks Eesti majandusse, luues siin edukaid ettevõtteid ja töötades kõrge lisandväärtusega valdkondades, siis tulevikus toetavad ja saaks veelgi strateegilisemalt toetada Eestis hariduse saanud välisüliõpilastena õpingud lõpetanud vilistlased Eestit ka pehme jõuna meie välispoliitilistes eesmärkides.“
Visioonidokument sisaldab andmeid ja suundumusi, mis iseloomustavad välistudengite rolli Eesti ühiskonnas. 2024/2025. õppeaastal õppis Eesti kõrgkoolides 3954 tasemeõppe välistudengit 120 riigist, moodustades 8,7 protsenti kogu tudengkonnast. 2024. aastal ilmunud statistikaameti uuringu andmetel tõid Eestis õppivad ja töötavad välistudengid ning vilistlased Eesti riigile üle 23 miljoni euro maksutulu. Ligikaudu 50 protsenti välistudengitest jääb pärast lõpetamist Eestisse tööle, peamiselt IKT, inseneeria ja tervisevaldkondades. 95 protsenti välistudengitest peab karjääriperspektiivi oma peamiseks õpingute motivaatoriks. Välistudengid on muutumas oluliseks ressursiks paljudele riikidele, kes soovivad meelitada talente, tugevdada oma tööturgu ja laiendada rahvusvahelist haaret.”
Jutt on ilus, aga reaalsus on pisut teine. Kas Eesti valimine õpikohaks ikka on seotud “avatuse ja usaldusväärsusega”? Läänemaailmas on tohutult prestiižikaid ülikoole ja tõenäoliselt üritatakse ennekõike sinna pääseda – piltlikult võttes pole Taltechi ja Harvardi ülikooli diplom ikka võrreldavad. Eestisse pürivad pigem need, kelle tase tippülikoolideni ei ulatu.
Poliitikud nimetavad tõepoolest ülikoole “migratsioonipumpadeks”, sest ei ole üldse haruldane, ja seda on kinnitanud ka kapo, et siinseid ülikoole kasutatakse sageli pääsemiseks Euroopa Liitu, ja Eesti on seejuures vahepeatus. Eriti just Kolmandast maailmast tulevad siia inimesed, kellele ülikool ongi omamoodi sissesõiduviisa, ise nad ei kvalifitseeru kuidagi õppuri tasemele. See ei ole ainult Eesti, vaid suurema hulga riikide probleeme, kõrgkoole kasutatakse kodumaalt emigreerumiseks.
Edasi aga tuleb suur probleem, mida vasakpoolsed kvalifitseeriks ehk kolonialismina. Väljaspoolt läänelikku ruumi tulijad on enamasti oma kodumaa “ajud”, keda oodatakse pärast õpinguid sinna tagasi oma maad arendama. Uudises aga kirjutatakse: “Ligikaudu 50 protsenti välistudengitest jääb pärast lõpetamist Eestisse tööle.” Kas nigeerlane ei peaks mitte e-riiki jäämise asemel Nigeerias e-teenuseid arendama? Me võtame ju sel kombel Kolmandalt maailmalt ära noored ja helgemad pead ning pärast imestame, miks Aafrika on kuulus ainult genotsiidi mõõtu kodusõdade poolest. Eesti võiks mõista, et välistudengite õpingute põhimõte ei tohiks olla nende endale rabamine, vaid nende kodumaa jaoks haritud kaadri koolitamine.
“Vilistlased, kes on Eestis õppinud ja siinse elu kogemusest teadlikud, kujunevad väärtuslikeks kontaktideks ja koostööpartneriteks ka tulevikus”, väidetakse “visioonidokumendis”. See on suhteliselt naiivne käsitlus, sest bakalaureuse- või magistrikraadiga kodumaale naasnud inimene läheb tagasi kodukeskkonda. Kahjuks on teada, et paljud islamiäärmuslaste (ja marksistlikke) organisatsioone juhtivatest liidritest on saanud hariduse Lääne kõrgkoolides – ta saab akadeemilise või erialase õppe, aga palju oleneb inimese maailmavaatest, Läänes õppinutest ei saa alati lääneliku eluviisi propageerijaid. Seda enam, et “liberaalse uusväärtused” koos homopropaganda ja sooideoloogiaga on enamikule traditsioonilisest ühiskonnast tulevatele noortele ikkagi väga eemaletõukavad ja see ei lase neil läänelikku vabadust respekteerima hakata.
Väga paljud Eestisse tulevad välistudengid on kahtlemata toredad ja asjalikud, aga nagu tänapäeva maailmas ikka, kaasneb nende tulekuga palju negatiivseid arenguid, lisaks pole eetiline kasutada vaesemate maade “talente” ära enda huvides, vaid nad tuleb kodumaale haritutena tagasi anda. Harno visioonidokument võib kena tunduda, aga see on naiivne ja seega üsna kasutu.
Ja õpiränne on ära märgitud ka kapo aastaraamatus kui üks sisserände osa, mis võib siia tuua ebasoovitatavaid isikuid.
Uued Uudised