Hariduskonverents kõndis vaimuvalguse tumealadel

15. oktoobril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus hariduskonverents „Vaimuvalguse tumealad ehk Eesti kooli ja ülikooli mustad augud“. Konverentsi korraldas EKRE Tartu ringkond.

Ürituse ajendas aina suurenev mure hariduse allakäigu pärast. Eesmärk oli lahata probleeme ausalt, poliitikaüleselt ja mitmest vaatepunktist, otsides koos lahendusi. Haridus ei tähenda automaatselt haritust, tõdeti ettekannetes.

Ülo Vooglaid lahkas avaettekandes hariduse olemust ja rõhutas ühtse definitsiooni puudumisest tingitud küsitavusi. „Haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel. Haridusministeerium ei ole pelgalt kooliministeerium!“ kinnitas Vooglaid.

Mart Rannut käsitles põhjusi, miks vene põhikooli lõpetanu ei oska eesti keelt. Nõutava keeletaseme saavutab nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis vaid veidi üle poole õpilastest. Üldjuhul ei ole nad konkurentsivõimelised ei edasiõppes ega töökarjääris. Põhjustena võime nimetada hoiakuid ja nendest tingitud motivatsioonipuudust, tõhustada tuleks järelevalvet.

Silver Kuusik analüüsis Tartu näitel, kuidas enamik seniseid haridusstrateegiad ning integratsiooniprojekte ei tööta muutunud olukorras. Riigis puudub toimiv mehhanism, mis tagaks kõigi siinsete Ukraina laste jõudmise haridussüsteemi. Õpilaste ja nende vanemate tagasiside annab aimu, et keelekümblus ega ka mitmekeelsed klassid ei taga eesti keele ega ka õppeainete piisavalt head omandamist.

Loone Otsa teema oli eestluse kasvatamine. Euroopa teemakäsitlus on juba paari kümnendi vältel keskendunud teisest kultuurist pärit laste lõimimisele klassiruumis. Postsovetliku taustaga Eestis tuleks lapse kui eestlase identiteeti kasvatama hakata võimalikult vara, sest muidu ei pruugi seda üldse tekkida. Riiklikes õppekavades, nii alushariduse kui ka põhikooli omas, on eesti kultuuri osa rõhutatud liiga kasinalt. Käibivates aabitsates on e-täht seotud pigem eesli kui Eestiga.

Olev Träss Toronto ülikoolist esitas näiteid USA ja Kanada ülikoolide puhuti liigsest poliitkorrektsusest. „Oleme jõudnud sinna, et õpetame, KUIDAS mõtelda, mitte MIDA mõtelda,“ kinnitas ta. Sõnavabadus, freedom of speech, on rangelt piiratud, sest kedagi ei tohi „solvata“. Keskendudes poliitkorrektsusele, jäävad õppe- ja teadustöö sageli sekundaarseks. Tagajärjena on hakanud kannatama ülikoolide akadeemiline tase. Professor pani kodueestlastele südamele hoida au sees oma rahvust ja eestilikkust.

Jaak Aaviksoo vaatles kõrghariduse ja kutsehariduse vahekorda tööturu aspektist. Kvantitatiivsete eesmärkide saavutamiseks on kahetsusväärselt langenud sisulised haridusnõuded. „Vajame tööturukompetentside palju jõulisemat tähtsustamist kõigis põhiharidusejärgsetes õpingutes,“ toonitas Aaviksoo. Omaette küsimus on noore kõrgharitud spetsialisti palk, mis jääb tihti alla Eesti keskmist.

Maarja Vaino tõi esile ülikoolide ingliskeelestumise. Vääramatult toob see kaasa eesti keele kasutusala vähenemise ning omakeelse teaduse hääbumise. Eesti kultuuri ainulaadsus ja elujõulisus sõltub aga sellest, kas oleme suutelised kirjeldama maailma eestikeelsena. Eesti keele taandamisest tingitud tuleviku kirjeldamiseks heitis Vaino õhku uudse ja tabava kultuurieunuhhi mõiste.

Jaak Valge märkis maha viis sihti Eesti kõrgharidusreformiks. Andekad Eesti noored peavad pääsema kõrgharidusse, raha ei tohi olla takistus. Õpe peab olema kvaliteetne ja lõpetanute erialane tase kõrge. Spetsialiste tuleb koolitada eelkõige erialadel, mida vajavad Eesti ühiskond ja riik. Õpe peab edendama nii meie rahvuskultuuri kui ka riiklust. Riigi rahastus peab neid eesmärke toetama.

Lisaks astusid videoklippides üles sotsiolingvist Martin Ehala, haridusteadlane Tiiu Kuurme, režissöör Katrin Laur, eripedagoog Meeli Pandis, üliõpilased Eino Rantanen ja Daniil Martikainen-Jarlikovski, pedagoog Tõnu Sepp ning tõlkijast poliitik Toivo Tasa.

Kuulajad mõtlesid kaasa, palju oli nii küsimusi kui ka kommentaare ja isiklikke näiteid. Konverentsi kandis üle Postimees ja see on järelvaadatav artiklis „Hariduskonverents „Vaimuvalguse tumealad““.

Loone Ots, EKRE Tartu ringkond

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes