19.04.2023
Paradoksaalne, aga naiste valitsedes halveneb naiste olukord.
Haridusministriks tõusnud Kristina Kallase (Eesti 200) otsus võtta maksumaksja raha eest oma isiklikuks kalendripidajaks 19-aastase geiaktivistist koolipoisi, on tekitanud ühiskonnas resonantsi ja arusaamatust.
„See näitab, et me ei väärtusta enam elukogemust ega haridust, vaid aktivismi ja õhinapõhisust. Praegu näeb see välja nii, et jookse ühe poliitiku sabas ja tee talle kõik ette taha ära ning siis on garanteeritud töökoht, kus palk on suurem kui õpetaja palk, kes sind koolis alles õpetab,“ kommenteerib EKRE poliitik Helle-Moonika Helme.
Tundes Riigikogu kultuurikomisjoni kaudu ka haridusministeeriumi spetsiifikat, kahtleb Helme, kas selline nõu, mida üks nii noor inimene ministrile hakkab andma, on ikka kooskõlas otsustega, mis ministeeriumist tegelikult tulevad.
Helme: „Kas maksumaksja peab ühele ministrile kinni maksma tema isikliku sekretäri. Ma ei ole kindel, see ei näe hea välja.“
Ta lisab, et kõnealune noormehe – Daniel Kõivu seni ainus eredaim karjäärivälgatus olnud seista 11 päeva Riigikogu ees plakatiga “Mask on seksikas”.
Orientalist Peeter Espak kirjutab, kuidas haridusministri gümnasistist nõunik Daniel Kõiv on varasemalt tunnistanud, et leidis oma kväärolemuse üles läbi porno ja on arvanud, et koolides tuleks rohkem teadvustada LGBTQ+ temaatikat.
Vastusena küsimusele, mis on tema spetsialiteediks nõunikuametis, vastas Kõiv meediale, et selleks on noorsootöö, kuigi praegu täitvat ta poliitilise juhtme ning ministri abi rolli. Antud vallas on nõunikul tõepoolest olemas varasem kogemus eelkõige progressiivse poliitilise tegevuse või vasakaktivismi vallast. Näiteks „Progressiivse liikumise“, mille eesmärk on progressiivse maailmavaate edendamine eesti noorte seas, juhatuse liikmena. Oma kirjatööde kaudu on nõunik väljendanud vajadust tegutseda LGBTQ+ kogukonna õiguste eest ja diskrimineerimise vastu meie koolisüsteemis.
Espak toob välja, et kuna abituriendil on ees eksamid, siis lähevad tal rollid segamini – kooli lõpetamiseni lähevad kindlasti sassi üldhariduskoolile omased töö- või alluvussuhted õpetajate ja muidugi ka kooli juhtkonna vahel.
Samuti on küsimus, kuidas ta tahab ühendada plaanitavad ülikooliõpingud oma ametiga.
Seejuures tuletab Espak meelde, et erakond Eesti 200 on oma valimisprogrammis eraldi kõrghariduse arengule olulise punktina ära toodud lubaduse reformida õppelaenude süsteemi moel, et see kataks ära täiskohaga õppimiseks vajalikud kulud, sest tudengil peab olema võimalik õppida samaaegselt tööl käimata“.
Espak märgib, et meie haridussüsteemi ja õppekavad mõistab Kõiv hukka hoopis väitega, et „kogu heteronormatiivne õppekava jagas õpilased ja kogu inimkonna soo alusel läbivalt poisteks ja tüdrukuteks, meesteks ja naisteks“ eesmärgiga „normaalselt“ rääkida „menstruatsioonist ja erektsioonist“, mis kinnistavat vääralt ka arusaamu mehe ja naise osalusel toimivast „normaalsest“ perekonnast veelgi.
Kõiv leiab ka, et kuigi tema ise leidis enda kväärolemuse üles läbi internetipornoga tutvumise, peaks selline tutvustamine toimuma hoopiski kontrollitud ja läbimõeldud perekonnaõpetuse tundides.
Meie Kirik tsiteeribki Kõivu kunagist artiklit „Müürilehest“: „Aeg-ajalt ilmub meedias artikleid selle kohta, kui halba mõju avaldab pornograafia lastele ja noortele, kuid paratamatult on see paljudele LGBTQ+-, ent ka teistele noortele, nagu see oli omal ajal minule, ainukene kergelt kättesaadav vahend iseenda tundmaõppimisel. Niisiis, olles jõudnud teismeikka, mõistsin ühel hetkel, et ka mulle meeldivad mehed. Geipornograafia, mis esialgu oligi peamiselt uudishimust tulenevalt ahvatlev, aitas hiljem paremini enda seksuaalset identiteeti mõista.“
Seetõttu on Kõiv veendunud, et vananenud perekonnaõpetuse õpikud tuleb uuendada ning koolijuhid ja -töötajad saata LGBT-teemalisele täiendkoolitusele.