Härrasmeeste ja daamide ajad on minevik – R.I.P

Peatage maailm, ma tahan maha minna – sageli tahaks nii öelda…

Vasakliberaalne ja neomarksistlik maailm lammutab halastamatult kristliku Euroopa traditsioone ja ilmselt paljusidki jäävad inimesed taga igatsema – üheks selliseks on härrasmeeste ja daamide maailm, mis juba praegu on suuresti asendunud marufeminismi, sooneutraalsuse ja homoseksualismi mädasooga.

Käisin alles hiljaaegu Kadriorus, kus kõndis valgus. Lossi siseõue seinale projitseeriti jalutavaid daame ja härrasmehi, kusjuures viimased kergitasid aegajalt kaabusid, ja daamid vastasid sellele. Kuulsin, kuidas üks väike tüdruk küsis oma emalt, miks nad nii teevad. “Nad on daamide vastu viisakad ja näitavad, et austavad neid,” vastas too.

Need vanad head ajad, mil džentelmenid ja leedid vastastikku viisakad olid, on ilmselt jäädavalt möödas. Tänapäeva Euroopa naine on rohkem karjäärinaine, feminist ja võrdõiguslane kui daam, naine ja ema. Eriti tuntav on see üdini feminiseeritud Rootsis, kus naised võidavad 93% kõigist kohtuasjadest, kui nende vastas on mees; kus toimub soopõhine lumelükkamine (kuna roolis on peamiselt mehed ja naised kõnnivad, siis lükatakse sõidu- ja kõnniteid võrdselt lahti) ja tehakse üldse asju, mis sarnanevad orgiaga põrgus esimese katla alla tule süütamise päeval.

Sellises ühiskonnas ei julge mees enam naisele naeratada, sest tollele võib see ahistamisena tunduda. Väidetavalt pole 87% Rootsi kuni 45-aastastest naistest tutvunud ühegi võõra mehega väljaspool seltskonda, näiteks jalutades – mehed ei julge ahistamissüüdistust kartes enam võõrastele naistele lähenemiskatseid teha.

Sama on juba ka Eestis toimumas. Nooremad naised suhtuvad meeste viisakusavaldustesse, isegi siis, kui selle taga pole lähenemiskatset, soosivalt vaid siis, kui näevad meest potentsiaalse partnerina, kõik teised on “ligitikkuvad perverdid”. Härrasmeeste aegadel olid mehed viisakad ka kõige pisemate tüdrukuhakatiste vastu, sest neist sirgusid ju daamid ja mees pidi lapsele juba siis kaudselt sisendama, et ta austab teda kui naist, seejuures ilma mingisuguse seksuaalse alatoonita – tänapäeval tembeldataks selline härrasmees kohe pedofiiliks. Neidudele näidati samuti üles austust kui tärkavatele naistele – praegu oleks selline mees naiste silmis vana tiirane sokk!

Ainult daamiliku kasvatusega nooremad naised ning selle juba ammu omandanud keskealised ja vanemad daamid oskavad tänases Eestis veel hinnata meeste viisakust ja komplimente. Nad näitavad üles tänulikkust, kui neile uks avatakse; tänavad komplimendi eest ja kingivad väiksemagi austusavalduse eest naeratuse. Nooremad naised seda enam ei tee, nad vaatavad sellist meest pigem kahtlustavalt – hoidku jumal, ega ta pervert ole? Seda eriti vanema koolkonna härrasmeeste puhul. Samas on osa noori naisi väga meeldivalt üllatunud, kui avastavad, et viisakal härrasmehel oligi mõttes ainult talle austust avaldada ja tähelepanelik olla.

Aga miks vanu aegu tagasi nutta? Selle kõige purunemine algas 1960.-1970. aastate seksuaalrevolutsiooniga, pärast seda on kombed vabamaks muutunud ja ega mehedki ole enam need, kes vanasti – nemadki annavad naistele põhjust kahtlustav olla. Ka meeste seas pole enam eriti palju džentelmene ja needki hääbuvad, kui põrkuvad iga päev vastu Jääkuningannasid – mis sa ikka vaeva näed, las ta avab ise ukse, miks on mul vaja ahistamissüüdistust kaela!

Kõige hullem on aga see, kui oled avaliku elu tegelane ja keegi tahab sind hävitada – ikka leiab feministliku naise, kes teatab, et lapsepõlves tahtsid teda vägisi musitada. Ahistamissüüdistuse saab tänapäeval lihtsalt kaela ja kui see tuleb, siis oled juba ette süüdi mõistetud ja ka hukatud – õhkkond on juba eelnevalt selline, et naisel on nagunii õigus ja mees on mingi kahtluseta pervert, see on justkui loomulik eeldus.

Ilmselt on härrasmeeste aeg otsas ka sellepärast, et “uus härrasmees” on härrasmees teise härrasmehe vastu, daam teda enam ei eruta. Moodne naine seevastu on kas külm amatsoon või sooneutraalne olevus, keda mehe huuled ja käed enam ei huvita, tema saab erutuse ahistamise eest risti löödud mehest.

Kogu sellele asjale aga võib tulla huvitav finaal – nimelt on kõik need, kes hävitavad härrasmeeste ja daamide maailma, koondunud ühte huvitavasse gruppi, kes nimetavad ennast sallivuslasteks. Seal on koos feministid, geid, transseksuaalid, soovõrdõiguslased, inimõiguslased ja muu multikultuurne seltskond, ning nende üheks lemmikuks on saanud pagulased, eriti islamimigrandid. Nood aga peavad paraku naisi alamaks ühiskonnagrupiks, kelle nägu peab olema kaetud ja kelle põhikohaks on lastetuba ja köök; geisid aga meeldib neil katustelt alla loopida.

Nüüd jääbki üle oodata, millal Euroopa mees on maadligi taotud, valge elanikkond on ühtlaselt sootu, heteroseksuaalsus põlu all ja homod ühiskonna eliit – samas aga valgub Euroopa täis koraaniga moslemeid, kelle käed sügelevad prohvet Muhamedile meelepäraste tegevuste järele. Siis on ring taas täis – vägistamistest pääsenud feministid varjuvad burkade alla, kuni nende kauged järeltulijad julgevad paarisaja aasta pärast uuesti naiste õiguste eest võitlema hakata.

Aga daamide ja härrasmeeste ajast on tõesti kahju. Olgu muld mehelikkusele ja naiselikkusele kerge!