29.12.2020
Saade “Olukorras riigis” on suuresti rünnak valitsuse ja eriti rahvuskonservatiivide vastu – ei grammigi objektiivsust.
“Kusagil teemas tuli jutuks Andrus Karnau ja veidi üldisemalt meie ajakirjandus. Karnau sattus olema hea näide sellest, milliseks meie ajakirjandus on muutunud ja moondunud. Seepärast temast… aga mitte ainult. Jutt on ka üldisemas plaanis meie ajakirjandusest. Ja ajakirjanikust kui sellisest. Karnau on vaid hea näide, ei enamat.
Karnau kui saatejuht on ennast ammu ammendanud. Tema viga on see, et ta mängib seda oma mängu väga ühekülgselt ja see on tema kui tõsiselt võetava ajakirjaniku lõpp. Ta on teinud väga valesti, kui on endale valinud oma poliitilise poole ja selged eelistused. Ning et ta igas oma saates seda oma eelistust ka propageerib. Mida ta ka ei seletaks, tal on poliitiline stamp otsa ees ja see vähendab, kui mitte ei tee nulliks tema kui ajakirjaniku maine ja staatuse.
Üks paralleel tuli pähe: saada ajakirjanikust propagandistiks on sama tobe kui manduda poliitpropagandistiks näitlejast, kirjanikust, poeedist, kunstnikust või mingi muu loovala esindajast. Kes oleks Juhan Viiding või Arvo Pärt, kui nad oleksid poliitpropagandisti tee valinud? Nad kirjutaksid praegu koos meile poliitilisi võitluslaule, hümne ja uutele töövõitudele innustavaid marsse. Ja nende koht oleks vastavalt ajaloo prügikastis.
Ajakirjaniku kutse on suurel määral loovisiku kutse. Manduda poliitikasse tähendab kaotada oma kutse.
Karnau pole ainus selline, kes pole suutnud tõusta ajakirjanikuna aste kõrgemale ja on ennast – vastupidi – ise matnud poliitikasse. Meil on ka Lobjakas, Kiisler ja terve plejaad ajakirjanikuhakatisi, kes on saanud poliitbroileriteks veel enne, kui neist on saanud ajakirjanikud.
Kahju kohe neist nii noorelt ja enne oma ajakirjanikuna sündi juba ära surnud ajakirjanikest. Mõnest nende seast võinuks ju ajakirjanikuna asja saada, kui nad poleks ise endale sellist poliitilist aborti korraldanud…
Sukeldumine poliitikasse ja endale poole valimine tähendab ajakirjaniku staatuse kaotamist, muutumist üheülbaliseks, ettearvatavaks ja seeläbi oma professionaaluse ja missiooni kaotamist. Ajakirjanik ei tohi ennast sellisena mingisse ühte kasti vangistada. Kahjuks see trend meie ajakirjanduses kipub aga üha enam domineerima. Kaotajaks on sel juhul rahvas tervikuna, meie kõik.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja