“Feminist rõõmustab EPL-is, et valitsuses on palju naisi ja peab seda väga tähtsaks. Minu arvamine on teine: isikute sugu pole absoluutselt oluline. Loeb üksnes isikute pädevus (teadmised, kogemused, oskused, eetilisus). Kui isik on teistest pädevam, ta saab kõrge koha. Mis sugu ta seejuures on, see pole oluline. Rõõmustada triibulise valitsuse üle on ikka väga piiratud arusaamine asjadest taeva all ja riigis.
Paraku, mulle näib, et meie riigi juhtimisel ja valitsuse moodustamisel on teatavaid feministlikke põhimõtteid silmas siiski peetud, sellest ka sedavõrd suur ja ootamatu (lausa enneolematu) naiste osakaal valitsuses ja riigi tipus üldisemalt. Need olid vaid naised, kes koalitsiooniläbirääkimisi pidasid.
Ning et meil on olukord, kus naine on nii president kui peaminister. Kõigest sellest vaatab mulle vastu femministide edu, kahjuks. Jah, ilmselt Brüssel plaksutab ja teeb pai, aga see ei muuda asju sisuliselt paremaks.
Ma arvan, see pole päris juhuslik kokkusattumuste rida. See on lõivu maksmine ja populaarsuse taotlus fanaatiliste feministide silmis. Ja oma progressiivsuse demonstratsioon. Ning lootus naisvalijaid enda poole meelitada.
On aga kahjuks päris selge, et kui sugu seatakse poliitkorrektselt kõrgemaks prioriteediks kui pädevus, siis ei ole sellel riigi toimimisele ja arengule head mõju loota. Ja kannatajateks on kõik, ka naised ise.
Oleks ju rumal arvata, et riigi juhtimisel peavad osalema võrdselt ja demokraatlikult blondid ja brünetid, sinisilmad ja pruunisilmsed, buliimikud ja anorektikud, kõrg- ja algharidusega isikud, heterod ja homod, terved ja haiged, pikad ja lühikesed, noored ja vanad, langevarjurid ja tuukrid, sportlased ja teadlased, lüpsjad ja elektrikud jne jne jne. Jätkake ise.
Me saame sellise võrdõiguslikkuse alusel kokku mitte toimiva valitsuse, vaid puhta kaose. Nn. triibuliste nimekirjade põhimõtte järgimine ja nende alusel valitsuse moodustamine on suur samm sellise kaose suunas.
Saan aru, et see pädevuse hülgamine ja soolisuse esmaseks seadmine on üks liberalismi põhipostulaate, aga palun – tehke seda igal pool mujal, mitte minu koduaias. Ma ei taha olla kellelegi katsejänes või labori valge hiir, kelle peal keegi fanaatikust feminist oma utoopiaid realiseerib. Riik ja rahvas pole siiski legoklotsid, kellega oma isiklikke lapsikuid mänge mängida.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja
Aluseks on Kadi Raali autorikülg EPL-is