Harri Kingo: hämmastav on meie valitsuse poliitika, kes keerab kinni meie oma kodumaise elektritootmise

0,06% – just nii suur on Eesti osa maailmas CO2 emiteerimisel. „Seda mikroskoopilist numbrit vaadates tekib küsimus, kas meie lakke lendavad hinnad – elekter, esmatarbekaubad, küte, bensiin jms. – ja meie seeläbi reaalne vaesumine on ikka õigustatud?“ küsib EKRE liige Harri Kingo.

Kingo: „Kas me peame nii meeletult pingutama suhteliselt arusaamatu ja meie kinni maksta jääva rohepöörde ja planeedi utoopilise päästmise nimel?

Oma 0,06% oleme me üks pisimaid probleeme maailmale, kui sedagi. Isegi kui me suurte püksirihma pingutamise hinnaga suudame selle numbri viia 0,05%, siis pole sellest meie pingutusest maailmale praktiliselt mitte mingit abi. Ammugi pole sellest abi meile, sest selline rohepööre on meile väga kallis.

Taustaks: elame mitte planeedi ülekuumenemise ajastul, vaid ühel kõige külmemal ajal viimase 545 miljoni aasta kestel – praktiliselt elu tekkimise ajast alates. Lisaks sedagi, et maailma kliima määrab siiski ära maailmamere temperatuur, mis sõltub otseselt päikesest ja mitte inimesest. Ning sedagi, et CO2 pole mitte meie vaenlane, vaid hädavajalik taimede kasvamiseks. Taimeriik on aga teatavasti kogu planeedi toiduahela algustasand, taimedest sõltub loomakasvatus ja kokkuvõttes inimese toidulaud. Lisaks on just taimed need, mis rikastavad CO2 tarbides atmosfääri hapnikuga ja tagavad meile elu.

Kaasaminek rohepöördega on kaasaminek teatava ideoloogiaga, millel pole majanduslikku õigustust. Või kui on majanduslik õigustus, siis väga väikese grupi inimeste jaoks, kelle kaukasse CO2 kvootide rahad laekuvad. Inimeste kasu sellest on puhas illusioon.

Olgu märgitud, et kui palju ma ka ei otsinud, ma pole leidnud, kuhu see meeletu raha, mida makstakse CO2 limiitide ületamise eest, reaalselt laekub. Ja kellele. Ei ühtegi viidet Google’s ega YouTube’s.

Konkreetsemalt ja Eestist:

Hämmastav on meie valitsuse poliitika, kes keerab kinni meie oma kodumaise elektritootmise, mille tõttu elektri hind taevasse lendab nii inimeste kui meie tööstuse jaoks, aga kellel pole ühtegi reaalset plaani siin ja täna meie varustamiseks alternatiiivse odava elektriga ja kellel pole aimugi, mis saab inimestest Ida-Virumaal. Pole ju võimalik, et Ida-Virumaad hakatakse ülejäänud Eesti vahenditest lihtsalt toetustega ülal pidama.

Räägiti investeeringutest sinna 300 miljoni ulatuses. Efekt on sama, mis anda kerjusele 300 eurot – kerjusel on sellest mõneks ajaks abi, aga suht lühikese aja pärast on kerjus oma endises olukorras tagasi. Ida-Virumaad me nende 300 miljoniga allakäigust ei päästa. Jutt, et küll tulevikus tulevad Ida-Virumaale mingid võimalused on lapsik ja igasuguse katteta.

Ma loodan, et kas see valitsus variseb ise või siis variseb see valitsus järgmistel Riigikogu valimistel. Ma usun, meie rahvas on selliseks pöördeks normaalsusesse valmis ja see on meile kordi kasulikum, kui see neetud meid kerjusteks tegev rohepööre.“