31.03.2021
Kaja Kallas on koroonakriisis ennast kehva valitsusjuhina näidanud.
“Kaja Kallase koroona vastu võitlemisel on üks kindel mõõt, mida ta on korranud palju kordi. Seda ta kordas ka eilses “Esimese stuudio” saates ETV-s. See mõõt on meie haiglate haigestunutega toimetuleku võimekus, võimekuse piir ja määr.
Sellest sõltub inimeste vabaduse määr. Kuni haiglad toime tulevad, võib vabadusi olla rohkem ja neid ei piirata oluliselt. Kui meditsiinisüsteemi toime tulemise määr on saavutatud või ka ületatud, tuleb hakata inimeste vabaduse piiranguid suurendama, inimeste vabadusi vähendama.
Selline loogika. Ühiskonna vabaduste ja piirangute suhe oleneb meditsiinisüsteemi võimekusest, selle võimekuse piirist. Kuni ollakse võimekad, jäetakse inimestele vabadused. Kui meditsiinisüsteem enam toime ei saa, kui võimekus on ammendunud, hakatakse vabadusi piirama. Ja mitte varem. Inimeste vabadus olevat nii kallihinnaline aare.
Selline loogika ei ole loogiline. Kuni me pole veel oma haiglate võimekuse piiri saavutanud, siis anda inimestele nende vabadus tähendab väga kiiresti liikuda selle haiglate võimekuse piiri poole. Sest just need nn. vabad inimesed on need, kelle seas see viirus levib ja haigestunute arvu ühiskonnas kiiresti kasvab. Miks kasvab? Sest need nn. vabad inimesed inimesed on kõikide oma muude vabaduste kõrval ka vabad viirust levitama.
Piirangute kehtestamisel ei tule võtta mõõduks meditsiinisüsteemi võimekust. Ei saa pidada optimaalseks elamist haiglate võimekuse piiril. Piirangud tuleb (oleks tulnud) kehtestada palju enne seda, kui saabub meditsiinisüsteemi võimekuse piir. Sest kui me oma vabaduste piiramisega jääme selle piiri saabumist ootama, siis on garanteeritud, et nakatunute arv, kes haiglaravi vajavad, ületab haiglate võimekuse piiri abivajajaid vastu võtta väga kiiresti.
See on sama, mis oodata tammi kõrgemaks ehitamisega senikaua, kuni veetase tammi taga on saavutanud tammi kõrguse ja hakkab üle tammi serva voolama. Ma arvan, hakata alles siis tammi kõrgendama ja rääkida senikaua mingist “vee voolamise vabadusest” on puhas rumalus. On sama, mis olla tammi kõrgendamisega hiljaks jäänud ja põhjustada sellega häving.
Istuda seni, kuni see haiglate võimekuse piir saabub, käed rüpes ja rääkida inimeste vabadusest on otse kuritegelik, sest selline haiguse vastu “võitlemise” loogika on pandeemia levikut soodustav, mitte kõrvaldav loogika ja tegevus.
Ma mõistan – valitsus otse kardab kehtestada ühiskonnas rangemaid piiranguid ja meetmeid. Esiteks kardetakse oma populaarsuse kaotamist. Teiseks ja määravamaks põhjuseks on, et ei mõelda esmaselt inimeste tervise ja elude peale, kuivõrd majandusele ja ettevõtjate tegevuse ning tulude peale.
Reformierakond pole kunagi osanud ega tahtnud ühiskonda vaadelda inimese, selle ühiskonna tavalise liikme positsioonilt. Reformierakond vaatleb ühiskonda ettevõtja positsioonilt, ettevõtja kasumi positsioonilt. Inimene on vaid tööjõud, ühiskond on vaid mass.
Mitte tavaline inimene, vaid ettevõtja ja tema huvid teenida kasumit on Reformierakonna arusaamade ja ühiskondliku mõtte kese. Sellest ka soovimatus inimeste vabadusi piirata, sest nii piiratakse ettevõtjate võimalusi kasutada tööjõudu ja teenida kasumit. Ilujutt inimeste vabadusest on jutt mitte rahva, vaid ettevõtjate vabadusest.
Kõrvalmärkusena olgu siin lisatud, et sellest ettevõtjate kesksest ühiskonnast arusaamisest tuleneb ka Reformierakonna soov importida meile massiliselt migrante, sest see on taas üksnes ettevõtjate huvides saada endale odavat lisatööjõudu, alandada seeläbi oma palgakulusid ja teenida enam kasumit. Mida eesti inimesed sellest arvavad, see ei lähe Reformierakonnale korda. Massi arvamised on tööjõu impordi küsimustes nendele null väärtusega.
Selle mõtteviisi reaalseks tulemuseks on valitsuse otsus pandeemia leviku tipus, kui me oleme maailmas haiguse leviku riik nr. 1, hakata Ukrainast kohale vedama massiliselt tööjõudu. Ikka ettevõtjate, mitte meie inimeste huvides. Tapjalikumat otsust on isegi raske välja mõtelda.
Praeguse valitsuse valitsema saades leevendati ettevõtjate huvides kohe pandeemia ajaks kehtestatud piiranguid. Tegelikult oleks pidanud neid piiranguid suurendama, hoidmaks ära praegust olukorda – elu ja pandeemia levikut meditsiinisüsteemi võimekuse piiril. See karmimate piirangute poliitika oleks praeguse piirsituatsiooni ära hoidnud.
Olen mitmel korral kirjutanud vajadusest teha 1 kuu pikkune täielik lockdown, tagades inimestele selle kuu jooksul rahalise toimetuleku. See vajadus, võimalus ja lahendus on meil ka praegu olemas. Kuid seda ei tehta. Loodetakse, et kevad ise teeb viirusega imet ja et vaktsineerimine peatab pandeemia.
Muretsetakse taas ettevõtluse, mitte inimese pärast. Jutt inimeste inimõiguste ja vabaduste kaitsest pole sisuliselt muud kui jutt ettevõtjate ettevõtluse kaitsest. Pandeemia levik ju ei suurenda inimeste ja ühiskonna vabadust, vaid piirab seda – kellele haiglavoodiga, kellele kirstuga.
Ettevõtluse keskne mõtteviis ei ole pandeemiale mingiks tõkkeks. Sellise mõtteviisi tulemust me võime lugeda iga päev hommikustest lehtedest, kust saame teada haigestunute ja surnute uued numbrid.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja