Harri Kingo: kas jõuame Zimbabwele järele?

Numbritega on võimalik ära põhjendada, et elame üha rikkamalt ja üha paremini. Numbrid ju ütlevad, et me kulutame raha üha rohkem. Eesti inimesed on Eesti Panga statistika põhjal teises kvartalis kaupade ja teenuste eest maksnud kuus rekordilised 660 miljonit eurot, mis on ligi veerandi võrra rohkem kui aasta tagasi. Ainult üha enam rikastuv rahvas saab endale sellist priiskavat kulutamist lubada! Elu on lill, kas pole?

Pankur teab tõde: “Kõikides valdkondades me näeme kasvu. Suurimat kasvu me tegelikult näeme kütuse ja transpordi valdkonnas, millele järgneb ka restoranide ja kiirtoidu valdkond. Mõlema puhul kasv ulatub 30 protsendi juurde võrreldes pandeemiaeelse perioodiga ehk 2019. aasta esimese poolaastaga,” rääkis SEB eraklientide segmendijuht Triin Raudsepp.

Reaalelu on veidi teine, kui pankur ja tema numbrid meile jutustavad. Sellised suured kasvunumbrid ütlevad üheselt, et hinnad tõusevad maksimaalse kiirusega ja samavõrd kiiresti sööb inflatsioon meie raha odavamaks. Nii me nominaalselt rohkem ära maksamegi. Reaalselt aga käime alla. Niisiis, asi on kaugel ilusast elust. Tegelikult me vaesume, sest oleme sunnitud kõige eest maksma üha enam. Meie sissetulekud aga sellele meeletule hindade kasvamisele järele ei jõua.

Meenub – vist oli see Zimbabwe – riik, kus inimesed said palka miljardites. Kui mitte triljonites. Statistika alusel võiks neid pidada maailma rikkamateks inimesteks, sest nende palk oli taevas ja vastavalt nad ka kulutasid astronoomilisi summasid. Aga iga veidigi mõtlev inimene saab aru, et nad olid seal omadega totaalselt põhjas, sest raha väärtus lähenes nullile, hinnad olid aga mõttetuseni kõrged. See kõik polnud rikkus, vaid ülim vaesumine.

Kui riik seletab meile, et meil on kõik suurepärane, et me rikastume, sest rahanumbrid vaid kasvavad ja me maksame kõige eest üha enam ja enam, siis riik lihtsalt valetab. See numbrite pöörane kasv räägib meile mitte meie rikastumisest, vaid meie vaesestumisest.

Harri Kingo