Harri Kingo: kus me oleme oma demokraatiaga?

Vaatasin erakondade reitinguid. Reform on taas tõusuteel. Ma ei oska ära arvata, kas reitingud valetavad meile täiesti häbitult… või ongi meie rahvas nii loll, et pooldab seltskonda, kes riigi juhtimisega toime ei oska saada ja on meid kõiki majanduslikult põhja viimas?

Kardan, et reitingud valetavadki. Aga samas ka, et rahvas ongi nii loll. Näib, et mõlemad vastused on õiged. Vähemasti see seletaks, miks on, nagu on. Kui kellelgi on targem seletus, andke teada.

Näib, et legaalselt siin riigis midagi muuta teha on juba võimatu. Esimene tõke selleks on meie e-valimised, mis tagavad, et liberaalide koalitsioon ei lahku kunagi võimult. Nende käes on valimismasin. Ja nad on oma e-valimistega end sinna võimule tsementeerinud.

Samas, alati on ka piisavalt nö. “ideoloogiliselt õigeid,” kes on valmis oma sooja koha nimel hääletama ükskõik mille nimel, peaasi, et oma truudust näidata, lootes enda tagasi valimist Riigikokku. Või siis muu sooja koha saamist koalitsiooni toiduahelas tasuks ustavuse eest.

Opositsiooni püüd Riigikogus midagi seaduslikult saavutada on seni olnud täiesti lootusetu – kõik, mida opositsioon ka ette ei pane, hääletatakse tuimalt maha. Riigikogu on puhas formaalsus ja kummitempel valitsuse käes. Ning pole ette näha, et midagi võiks muutuda.

Kokkuvõte? Et kus me oleme oma demokraatiaga?

Vastus on lihtne: meie nn. demokraatia on end teisendanud varjamatuks diktatuuriks. Seal me olemegi. Praegu on see diktatuur veel suhteliselt leebe. Kuid on ette näha, et mida enam hakkab rahvas aru saama oma reaalsest olukorrast, mis vaid halveneb, seda kõvemini ka kruvid kinni keeratakse.

Et demokraatia moondub kergesti diktatuuriks, selle üle pole vaja imestada. Oma olemuselt ongi demokraatia diktatuur – on enamuse diktatuur vähemuse üle.

Kuid nii on vaid teoorias. Reaalsuses on asi märksa halvem. Reaaalses demokraatias on meie nn. üldrahvalik demokraatia väga väikese käputäie võimu tipu diktaat kogu ühiskonna üle – on käputäie diktatuur. Eks vaadake meie riiki – demokraatia on vaid butafooria ja Potjomkini küla, ei enamat. Kõik otsustatakse ära võimul olevate erakondade tagatoas omade vahel.

Meil on olemas kaks meie elu reaalset määrajat:
1. Koalitsiooninõukogu
2. Koalitsioonileping

Neid kahte pole EV Põhiseaduses olemaski. Tegemist on võimuerakondade omaloominguga. Kuid need kaks on tegelikult vägagi olemas ja määravad meid ja meie elu. Koalitsiooninõukogu on meil asendanud EV Riigikogu ja valitsuse, sealt saavad Riigikogu ja valitsus oma suunised, Koalitsioonilepe on aga asendanud EV Põhiseaduse, millest vajadusel lihtsalt üle sõidetakse.

Kui range on üks või teine lääne demokraatia diktatuur, see oleneb esmaselt selle käputäie võimul olijate hirmust kaotada oma võim ühiskonna üle. On selge, et mida halvemaks läheb rahva olukord, seda enam on võimul põhjust hirmu tunda ja seda rangemaks ka diktatuur muutub.”

Harri Kingo, EKRE poliitik