Harri Kingo: “Maailm on läbi rohepöörde ja massirände võtnud suuna destruktsioonile”

Vaadates meie maailma tervikuna, siis valitsevad kaasaja maailma kaks absurdset ja destruktiivset ideoloogiat ning suundumust.

Esimene neist on nn. rohepööre.

Sisuliselt on tegemist sellega, et arenenud riigid tahavad elada rikkalt ja roheliselt, kuid kogu ressurss, mis sellist head ja rohelist elu võimaldab, tuleb ülejäänud riikide, ülejäänud maailma arvelt. Kui arenenud riikide inimeste elujärg ehk ka paraneb ja nad elavad justkui tõesti paremat ning rohelisemat elu, siis ülejäänud maailma olukord vaid halveneb. Sest lääne rohelise ja rikkama elu materiaalne ressurss ammutatakse arengumaailmast.

Seejuures ei kaalu lääne ühiskondade parem ja rohelisem elu mingil juhul üles ülejäänud maailma allakäiku ja kannatusi. Planeedi kui terviku mastaabis on rohepöörde tagajärg saastatuse suurenemine ja kõigile kallimaks minev ettevõtmine. Vaesematele on see otsene vaesumine. Mis tähendab, et planeedi kui terviku olukord halveneb. Püüdes ühele osale planeedist pakkuda head elu, lastakse põhja kõik ülejäänu.

Reaalsus on, et kui me põhja läheme, siis läheme kõik koos. Probleemid vaid kasvavad, lõhe maailma eri riikide ja piirkondade vahel on vaid suurem ja teravam, üha enam on konflikte ja mitte midagi pole globaalses mastaabis lahendatud.

Teine ja sama mustri järgi toimiv probleem on immigratsioon.

Lääs korjab arenguriikidest (õigemini: arenematutest riikidest) ära parema, harituma, kõige töövõimelisema osa elanikkonnast. Kui rohepöördega korjatakse arengumaadest ära materiaalne ressurss, siis immigratsioon korjab sealt ära inimressursi.

Lääs riisub endale arengumaadest koore. Kas lääs võidab sellega üldse midagi, seegi pole selge. Kuid üha teravamaks muutub küsimus, mis saab neist riikidest ja rahvastest, kust töövõimelisem ja parem osa ühiskonnast lahkub? Kes nende riikide majandust ja inimeste elujärge edendama hakkab? Ei keegi. Lääs ei hooli sellest.

Taas sama – kellegi parem elu makstakse kinni suure enamuse planeedi elanikkonna raskema ja vaevalisema eluga, lootusetusega millelegi paremale.

Mõlemad, nii rohepööre kui immigratsioon, on tupikteed – globaalses mõttes destruktiivsed ideoloogiad ja agendad. Maailma rohepöörde ja immigratsiooni abil päästjad külvavad vaid kasvavaid lõhesid, rahvaste veel suuremat vaesumist ja tulevikus üha raskemaid probleeme. Üritatakse naiivselt keeta katla ühes servas rammusamat suppi, kui see on katlas tervikuna.

See on äärmiselt lühinägelik trend. Rikas lääs läheb ehk veelgi rikkamaks, kui läheb, kuid selle hinnaks on vaesuv, üha saastatum ning arenguvõimetum ülejäänud maailm – planeet ja inimkond tervikuna.

Loomulikult leiame me sellele kõigele õigustuse, sest meie juhtume elama sellel planeedi jõukama osa seas, kes elab vaesuva enamuse arvel. Oleme need, kelle huvides toimub nii rohepööre kui immigratsioon. Kuid me unustame, et lokaalne heaolu saab tekkida vaid materiaalsete ning inimressursside arvel. See on energia jäävuse seadus, mida me ei saa väärata. Taevamannat pole olemas.

Samade trendide jätkumisel saame ajutise pildi kuldsest miljardist ja ülejäänud alla käivast maailmast, keda see kuldne miljard üha armutumalt ekspluateerib. Lõhed meie planeedil vaid kasvavad ja on üha julmemad. Me ei oska neid lõhesid olematuteks siluda. Me ei tahagi seda teha – selle tahtmatuse tõenduseks ongi rohepööre ja immigratsiooni soodustamine.

Tulemuseks on planeedi ja inimtsivilisatsiooni allakäik tervikuna.

Me oleme meie koduplaneeti vaadates ikka veel selles samas kunagises orjanduses. Kaasaja orjandus on muutunud tõeliselt globaalseks. Me ei räägi enam vaid üksikinimese orjusest, me räägime nüüd tervete riikide, rahvaste, kontinentide orjusest.

Millega kunagine orjandus lõppes, me võiksime endile enne meelde tuletada, kui pilgu tulevikku pöörame. Kui antiigi idüll lõppes, saabus teatavasti pime keskaeg. Kui palju see kõik enne kannatusi ja verd maksma läks, kui valgustusaeg koitma hakkas, seda pole võimalik kokku arvata.”

Harri Kingo

EKRE Tallinna poliitik