Harri Kingo: “Me oleme riigina edukusest väga kaugel ja linna peaväljakul mõttetult laste lõbuks karglev tola midagi paremaks ei muuda”

Me üritame oma riiki reklaamida, et siia tuldaks, siin puhataks, siin oldaks ja elataks, et siin lööks ärid õitsele ja rikkus voolaks meie taskutesse.

Paraku, riik, kes on tubli, jõukas, edukas igas mõttes, kelle valitsus saab oma ülesannete ja kohustustega hakkama, kelle rahvas elab hästi ja on rahul, selline riik ei vaja reklaami. Sellise riigi edukus on ilma reklaamita maailmale teada. Selline riik ongi juba parim reklaam iseendale. Tal pole vaja pingutada miski enesepromoga.

Meie aga vajame reklaami, sest me oleme riigina edukusest väga kaugel. Kuid meil on kaks probleemi.

Esiteks – meil pole seda, millega ennast reklaamida. Pole sooja merd, pole kuldseid randasid, pole palme eresinise mere ääres, pole hotellide võrku, kuhu saabuvaid puhkajaid paigutada, pole madalaid hindu. Meil pole midagi, mis turiste siia meelitaks. Kui mõni suur kruiisilaev, kes on teel sinna, kus on, mida vaadata, siin oma vahepeatuse teeb, siis loomulikult tuleb see laevatäis turiste mõneks tunniks ka meie linna kaema. Aga see on ka maksimum, mida saame turismist loota. Siia ei tulda massiliselt ja nädalateks või kuudeks, et puhata ja elu nautida. Meie kõrged hinnad, kehv suusailm, meri, kus isegi suvel tuleb jääkuubikutega võidelda – see vaid peletab puhkajaid, mitte ei kutsu.

Teiseks – me ei oska ennast reklaamida. Oma enesereklaami äpardunud taset alles nägime. Mingi neegripoisi siia toomine, kes oskab vaid linna peaväljakul mõttetult laste lõbuks ringi karata ja Vabadussamba juures patjade vahel voodis lebada, ei tee meist maailma jaoks tõmbenumbrit. Isegi see ei tee, et peaminister selle maailmale mitte Eestit, vaid McDonald’sit reklaamiva tolaga kohtub.

Et ärimaailm Tallinnasse kokku voolaks… Noh, selline unistus ilmselt ajab vaid naerma. Äri mõttes pole meid maailmakaardil olemas. Pole ju seda äri, mida imetlema ja millest osa saama tulla. Pole ju Eestis pankasid, kus suurinvestorid oma suurt rahad hoiaksid. Pole suurtootmist, kuhu ärihaid oma miljardeid investeeriksid. Nagu teame, ainus suur raha Eestis on olnud Venemaa must, tõenäoliselt kriminaalne raha, mida meie Rootsi pankade filiaalides usinalt puhtaks pesti ja mis siit sadade miljardite kaupa läbi voolas. Voolas küll… aga meile jäid vaid tühjad pihud.

Mis Eesti suur äri suures maailmas!? Me ei oska iseennastki ära majandada! Enne saab Vasjuki külast Ostap Benderi lubatud Päikesesüsteemi malepealinn, kui et Eestist saab miski miski maailmale oluline põhjamaine Singapur või Šveits – tähtis ja vajalik finants- ja ärikeskus.

Me oleme siin õnnetus olukorras ja sellesse olukorda ka jääme. Millekski saamiseks pole meil ei eeldusi ega oskusi. Kui me isegi panustaksime oma fosforiidile, meie ainsale maavarale, ja sellest väetiste tegemisele, siis muutuks meie Eesti vaid uueks Nauruks. Meist endist saaks aga uued naurulased, veel vaesemad ja õnnetumad, kui nad enne seda kaevandamist olid. Sest meie siin poleks need, kes selle äri pealt saaksid oma taskud eurosid täis toppida ja rikkust nautida – see raha liiguks siit ära ja teistele.

Meil pole aga vaja nutta meie tulevaste põlvede raske elu pärast. Neid meie tulevasi põlvesid, kes läbi raskuste Eesti üles ehitaks, lihtsalt ei tule – me ei sünni juurde. Me lahkume siit – kes oma vanaduse tõttu teise ilma, kes veel noore ja jaksukana kuhugi teise riiki.

Karta, et kui meist ka veel veidi lapsi sünnib, siis esimesel võimalusel vaatavad nad, kus on see parem koht maailmas, kuhu pageda ja oma elu elama hakata. Sest siin pole perspektiivi. Siin on vaid Vene Koll meist idas, kes kes igatseb meid alla neelata. On väga võimalik, et ta teebki seda ja teeb laastava sõjaga.

Minu ja ma usun, et paljude mu kaasmaalaste tegelik ja tõeliselt suur probleem on selles, et kuigi see mu Eesti on väike, vilets, vaene, päris armetu selles suures maailmas ja ma ei näe tal tulevikku, ma armastan teda. Rohkem, kui ma oleksin osanud arvata. Ja ma jään siia. Nii olen otsustanud. Kuigi see armastus on nii valus.

Harri Kingo