19.12.2020
Parimad saated on meeles nende telekate aegadest.
“On tõsiasi, et saade on just nii sügav, avar, kõrge jne, kui seda on saatejuht ise. Või siis nii banaalne, lame ja igav. Kõik algab saatejuhi isiksusest, kus ja kes ta elust aru saamisega oma arengus on ja millised on tema isiksuslikud omadused. Selline siis tuleb ka saade.
Keegi ei saa teha paremat ja sügavamat saadet kui tema enda võimed seda lubavad. Keegi ei saa olla ekraanil sügavam, kõrgem, avaram ja sisukam kui ta ise seda on. Niisiis, iga saade räägib küll milleski, kuid alati räägib saade saatejuhist endast kõigepealt.
Tean saatejuhte, kes olid küll igati professionaalsed tegijad, kuid kelle mõte ei tõusnud kunagi kõrgemale kõige tavalisemast olmest. Ja kui nende saatekülaline juhtus ootamatult rääkima milleski olemuslikumast, millestki enamast kui olme, siis oli lausa kurbnaljakas vaadata, kuidas saatejuht ei saanud äkki enam aru, millest tema külaline räägib.
Eks tänu professionaalsusele ja oskustele rabeles saatejuht siis sellest oma arusaamatusest ja talle tundmatutest vetest kuidagi välja ja saade kulges taas edasi just saatejuhi enda tasemel. Et mida sa sööd, jood, kellega käid, palju sul raha on, kust oma riided ostad, millise autoga sõidad jne jms. Tema esitatud teemad ja küsimused rääkisid taas vaid saatejuhist endast – mis talle endale huvi pakkus ja millest ta eeldas, et see ka vaatajatele samasugust huvi pakub.
Mäletan konkreetset episoodi, kui Silvi Vrait hakkas äkki keset sellist olmejuttu rääkima oma haigusest ja sellest, kuidas ta hakkas haigla haigevoodis lebades mõtlema oma elu mõttest, oma võimalikust surmast, sellest, kuidas ta neil rasketel päevadel leidis endale Jumalast vaimse toe. Saatejuhil jäi praktiliselt suu lahti ja ta oskas selle jutu peale vaid miskit seosetut nämmutada, sest ta ei saanud äkki enam aru, millest on üldse jutt. Mis teha – kollaste uudiste tasemel elav saatejuht pole isiksusena võimeline olema vestluspartner oma saatekülalisele, kes on temast oma arusaamades kõrgelt üle.
Olen ise olnud saates küsitletav, kui saatejuht “oskas” hakata pärima küsimusi vaimsetel teemadel, millest ta ise kahjuks midagi ei teadnud ega aru ei saanud. Minult nõudis suurt pingutust, et inimesele selgitada asju, millest ma oleksin talle pidanud pidama sissejuhatava ja ABC tasemel loengu. Saatejuht oli totaalne võhik neis vaimsetes teemades, mida ta üritas puudutada ja tema suhtumine neisse teemadesse ja minusse oli üleolev, põlastav, pilav, mind lollitada püüdev. Ta oli kõigi oma jalgadega nö maa peal ja oma südames veendunud materialist. Ta pidas ennast aga teleprofiks ja arvas, et ta saab hakkama ka vaimses valdkonnas, mida ta ei valda. Ta tuli mind nö labidaga lööma.
Mulle oli see küllalt raske hetk ekraanil – lameduse ja labasuse, eriti veel teatava pahatahtlikkusega otseeetris vastamisi olla pole kerge ega lihtne. Saatejuht imetles antud episoodis vaid oma ärapanemise oskust teemadel, milles ta oli täiesti harimatu. Eks tema siht oligi mingit konflikti rebida ja šokeerida, mitte teada saada ja mõista.
Ükski ei saa üle oma varju hüpata või olla pikem kui ta on. Nii ongi telekas suuresti täis suht lamedaid saateid, mis on tehniliselt korralikult tehtud ja kenasti juhitud, aga mis on igavad, sest neis pole sisu. Sest saatejuhis endas pole seda sisu. Saatejuhid ei tea vist, et ekraan on nagu luup ja röntgeniaparaat – kaamera avab selle, kes sa oled ja ekraan teeb seda halastamatult. Tark ongi seal tark, loll aga loll. Hea ongi seal hea, kuri aga kuri. Kaamera on seeläbi julm, aga aus.
Ekraanil on praegu väga palju vanu ja veel enam uusi saatejuhte, nende seas on ka omapäraseid inimesi, aga kui nad on isiksustena lamedad, siis on lame ka kõik see, mida nad teevad ja toodavad. Tehniliselt võib saate juhtimise ära õppida, jutt võib inimesest voolata kosena, aga kui saatejuhis endas pole ei sügavust ega kõrgust, siis pole ta seal saates enamat kui tavaline lame lamemaalane. Tema maailm on lame ja see lamedus jõuab ka vaatajani. Tema saade on vaid kahemõõtmeline – on pilt ja jutt ilma sügavuseta selles. Ta ei suuda tõusta oma arusaamades kõrgemale kui ta ise seda on. Nii ei suuda ta ka vaatajat sügavamalt puudutada.
Ma ootan ekraanile isiksust, kelles endas oleks nii sügavust, kõrgust kui avarust. Kui ta veel juhtub omama saate tegemise ja juhtimise kogemust, siis võib ta olla valgustuseks kogu rahvale. Sest temas endas on valgust, mida ta oskab vaatajani tuua, mille vaataja ära tunneb ja mis vaatajat puudutab. Ehk isegi muudab.
Tema oleks minu unistuste saatejuht. Ehk ta kunagi ka ekraanile tuleb. Tänaste tegijate seas on õnneks mõni, kellel on selleks eeldusi.”
Harri Kingo
Uued Uudised lisavad ka Harri Kingo mõtted Valdo Pandi preemiast
“Kui ERR-is pole väärilisi ajakirjanikke, võiks Pandi auhinna jätta välja andmata. Minu hinnangul pole vähemalt ETV-s viimasel ajal kedagi, kes seda vääriks.
Pant hoidis oma saatega “Täna 25 aastat tagasi” tervelt 5 aasta vältel kogu Eesti elanikkonna kodudes, ninapidi televiisorite ees, kui oli tema saade. Linn oli tühi, välja surnud. Peod jäeti pidamata. Kõik tormasid pärast tööd koju, et vaid mitte hiljaks jääda.
Teleajaloos oli ehk selline magnet olnud veel vaid saade “Horoskoop” Andres Vihalemma juhtimisel. Ka “Vaatevinkel” oli oma tippajal Mati Talviku, Uno Maasika ja Märt Müüriga sellele tasemele lähedal.
Tänastest teletegijatest pole keegi millekski selliseks enam võimeline. Pole selliseid isiksusi, nagu seda oli Pant, kes suudaks läbi iseenda, oma isiksuse ja karisma sama fenomeni korrata. Olla ekraanil nii oodatud. Olla inimesena nii lugupeetud, nii austatud.
Kui ühtegi väärilist pole, siis pole vaja ka Pandi preemiaid niisama, vaid kombe pärast laiali jagada.”