08.03.2021
Riigikogu hoone
“Ükskord nägin ma Eestimaad…” /Juhan Viiding/. Et siis Eestimaast… Sellest nn. “kala peast.”
Riigikogu hakkab üha enam oma mõtet kaotama. Ammu on räägitud, et tegemist on vaid kummitempliga. Ilmselt on väga vähe neid RK saadikuid, kes usinalt kõik seaduseelnõud läbi loevad, veel vähem neid, kes ka on võimelised nendest seadusepügalate padrikutest ennast läbi närima ja neist aru saama. RK liikmetele piisab, kui jälgida fraktsiooni juhi pastakat ja selle värvi ning siis nuppu vajutada.
Komisjonides arutatakse midagi, aga ma ei näe neil RK komisjonidelgi mingit mõtet peale selle, et sealt vist saadakse palga kõrvale oma lisatasu. Komisjonides ei istu kahjuks erilised tarkpead omal alal, vaid ikka needsamad inimesed, kes istuvad RK suures saaliski. Ning ma ei mõista, milleks need üldse olemas on.
Praegust valitsust vaadates on seegi oma nn. triibulisuses ja juhuslikkuses üha enam kummitempel.
RK kohta sedagi, et äsja toimunud paleepöörde ajal riigis nägime, milline lasteaed seal RK-s kohati valitseb. Kas polnud – 9300-st seaduseelnõu parandusettepanekust osutusid vaid 4 sellisteks, mida oli mõtet üldse arutada. Neid, mille pärast aga punastama pidi, oli massiliselt. Sisuliselt oli Riigikogu olematu. Üks saadik saatis RK-le arutamiseks isegi “demokraatlikuks ja sisuliseks arutamiseks” ropendamisi!
Seda Riigikogust. Kuid probleem on avaram ja sügavam. Kaasaja demokraatia ja demokraatlikud institutsioonid, mis peavad seda demokraatiat tagama, sellest juhinduma ja sellega kooskõlas olema, on tegelikult demokraatia kui idee ja kui praktika suutnud täielikult rahva silmis diskrediteerida.
Asi aga on halvem veelgi. Algab ju kõik valimistest. Meie riigis ei saa valida isikut. Saab valida vaid erakonna. Erakond ise otsustab rahva asemel edasi, kes tema liikmetest Riigikogusse lähevad. Nii satuvad sinna küll meediastaarid, sportlased, meelelahutajad, näitlejad ja sellised, kellest loodetakse suurt häältesaaki. Kogu rahvas teab, et neist pole vähimatki kasu mingi tegeliku ja sisulise töö tegemisel. Nad ongi vaid häältepüüdjad.
Ning RK-s istuvad ka meie nn. “elukutselised (igavesed) poliitikud,” keda ausa demokraatia tingimustes olemas ei tohiks olla. Sest pole võimalik olla aastakümneid rahva lemmik. Eriti pärast lolluste rääkimist. Need on inimesed, kes on oma erakonnas pumba juures ja kes seeläbi on meil otse igavesed RK-sse “valitud” saadikud. Seda nad seal istuvadki.
Tasakesi jõudsin meie riikluse aluseni – parteideni. Oleks siis, et need meie riikluse alussambad oleksid kindlad, selged, arusaadavad oma mõtetes ja tegudes ja miskit, millele saab toetuda.
Ei mitte. Esiteks on täiesti arusaamatu nende rahastamine. Isegi annetatud nn. puhta raha puhul ei tea me midagi neist diilidest, miks see raha üldse erakonnale anti. Ämmade kappide hämarast ja kilekottide mustast rahast rääkimata.
Edasi – erakondadest rääkides mõtleb iga Eesti inimene mitte parteide kui massiliste poliitiliste organisatsioonide, vaid kui nende organisatsioonide suletud tagatubade peale. Ja õigesti mõtleb. Just seal, tagatubades, võetakse vastu riigi ja rahva jaoks elutähtsad otsused. Just seal, tagatubades, on peidus meie riikluse süda. Kokkulepped, diilid, sh. ka intriigid ja reetmised toimuvad parteide tagatubade tasandil ning just sealt juhitakse riiki, määratakse ära riigi poliitika, tulevikusuunad ja teed eesmärkide juurde. Ehk siis: riigi ja rahva saatus.
Minu kokkuvõte on seda kõike pikemalt lahti kirjutamata: meie parteiline demokraatia on ennast ammu ammendanud ning muutunud iseenese farsiks ja paroodiaks. Parteiline demokraatia kui meie riikluse vundament on mäda ega kanna enam meid välja. See süsteem mandub mitte enam aasta aastalt, vaid juba kuu kuult.
Vastavalt vaatab rahvas sellele üha suurema usaldamatusega riigi ja selle institutsioonide, esmaselt erakondade ja nendest moodustatud Riigikogu poole. Tagatubade moodustatud Riigikogu aga paneb paika kogu riigi juhtkonna. Nii levib see usaldamatus sellest esmasest institutsioonist üle riigi kõigis suundades. Nii on meil olemas nn. ametnike partei – teiste sõnadega see süvariik, kes meid tegelikult juhib.
Seal me omadega oleme. Ja kahjuks ma ei näe, et samamoodi jätkates oleks meie tulevik hele ja helge.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja