Harri Kingo: sotsist teoloogi Jürgensteini arvates on kristlikud väärtused… paganlik ideoloogia?

Kristlasest poliitikavaatleja Harri Kingo kritiseerib sotsiaalmeedias sotsist teoloogi Toomas Jürgensteini (marksistist usumees?), kes tundub oma ütlemistes küll Jumala vastasleeris olevat.

“Toomas Jürgenstein on leidnud teoloogi, kellegi Kolakowski, ja õigustab tema abil tänase opositsiooni homosõbralikke seiskukohti. Jürgenstein loodab ilmselt, et ta pöörab sellega ümber kõik meie kristlased, kes hakkavad pooldama homoabielu. Tsiteerin Jürgensteini:

“Eelkõige peatus mu mõte Kolakowski poolt öeldud väitel: “Aga “kristlike väärtuste” kui seaduse kehtestamine on paganlik ja ideoloogiline nõudmine.”” Jürgenstein tsireerib Kolakowskit veelgi: “Põhiseadusse raiutud “kristlikud väärtused” ei ole head põhimõtteliselt.”

Minu meelest on Jürgenstein siin koos Kolakowskiga sügavas absurdis. Lihtne näide: kas pole inimese elu hindamine nii religioosne väärtus kui ka samas õigusnorm? Kas pole see religioosne inimelu kõrgeima väärtusena hindamise põhimõte konkretiseeritud kõikide riikide seadusandluses vastavate tapmist käsitlevate normidega? Elu kui ülim väärtus on üldine religioosne printsiip. Selle kaitset konkretiseerivad seadused.

Peab olema keenjus (väga kõva K tähe ja väga kõva peaga), et pidada seda kõikide religioonide üht aluspõhimõtet – inimelu ülimat väärtustamist, mille kaitset konkretiseerivad seadused – pagandlikuks ideoloogiaks õiguses!

Mõelgem: kas tõesti meie Karistusseadustikus tapmise eest ettenähtud karistus on midagi paganlikku ja pelgalt ideoloogiline nõudmine? Samad sõnad varastamise, vägivalla jms. kohta – on needki kuriteod vaid meie paganliku ideoloogia avaldumised õiguses? Peaksime me sellised paragrahvid oma Karistusseadustikust eemaldama!? Et võib tappa, võib varastada, võib vägivallatseda, panna toime muidki kuritegusid – et see on siis seadustest kammitsemata tõeline kristlik väärtus!?

Õiguse ja õigluse, seaduste ja Jumala tahte vahekord oleks pikk teema, kuid üks on selge – ühiskond vajab juriidilisi seadusi, et toimida. Õigus lähtub õiglusest. Õiglus saab omakorda põhjendused vaimselt, religioosselt, jumalikult. On paratamatus, et selle, mida ei saa sõnastada õiglus, selle peab sõnastama ja konkretiseerima õigus, seadus, norm. See on vajalik, et õiglus saaks ka oma praktilise, reaalse väljendumise õigusloome ja õiguse rakendamise läbi.

Jürgenstein peaks endale õiguse ja õigluse suhte selgeks tegema.

Näen, et poliitikuks hakanud teoloog võib oma erakonna poliitika huvides isegi kristluse alused ümber kirjutada, muuta need vastavaks oma erakonna poliitikale. Kahjuks on selles tegevuses olnud Jürgensteini teejuhiks tema rumalus. Piinlik on mul pärast selliste rumaluste lugemist olla kristlane. Aga ma olen edasi – ühe mehe rumalus ei saa mind väärata.

Targutuse finaal on Jürgensteinil vägev: “Olen Kolakowskist inspireerituna nõus, et veel arutluse all olevate usuliste seisukohtade raiumine põhiseadusse on paganlik ja ideoloogiline nõudmine.”

Niisiis, senine kristlik arusaam, et abielu on ühe mehe ja ühe naise liit, on paganlik ja vaid ideoloogiline nõudmine. Seda ei tohi seepärast seaduseks kirjutada. Et kõik võivad panna kõiki – see on tõeliselt kristlik.

Oh jah. Mõtlen – kas on mõtet nii suure rumalusega vaidlema üldse hakata? Ega vist.”