“Valitsejate loogika on täiesti teine kui nende loogika, kes rahva säilimise eest südant valutavad. Valitsejate loogika on suunatud ühele – oma kohale riigis ja kas meil on piisavalt töötajaid, kelle maksudest saab ise Euroopa tasemel palgaga elada?
Teisisõnu – mida enam siit “kuluinimesi” lahkub, seda parem – seda vähem tuleb eelarvest neile raha jagada. Kuluinimesed on haiged, vanad, lapsed, töötud, ka madalapalgalised, kellelt vähem makse laekub. Ja need, kellele tuleb toetusi maksta – üksikemad.
Mida vähem on selliseid – mida enam selliseid ära sureb, sündimata jääb ja lahkub, seda parem ja rikkam on valitsejate elu. Seepärast pole neil lahkujatest sooja ega külma.
Sama skeemi näeme mistahes pankroti veerel hingitseva firma puhul – esimene “majanduslik abinõu” on oma töötajate massiline koondamine. Sama loogikat järgib ka meie riik – keegi ei viitsi mõelda, kuidas firmat efektiivsemaks ja tulusamaks muuta, mõeldakse vaid kulude vähendamise peale. Ja teadagi – mida vähem raha välja käia, seda väiksemad on kulud. Teisisõnu: liigsetest inimestest tuleb lahti saada.
Piltlikult: valitsejatele piisab täiesti, kui riigis on näiteks 300 000 hea palgaga töötegijat – nende maksudest elavad valitsejad lahedasti ära. Töötegijad peavad oma palgast seejuures ülal ka 150 000 vanurit ja 150 000 last. Optimaalne rahvaarv oleks 600 000. Piisab. Seega, pool meie rahvast on valitsejate jaoks ballast. Pole lugu, kui neid ei ole.
Niisiis, eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine jms. bla-bla-bla pole valitsejatele oluline. Reaalselt loeb töötegijate arv – neid peab olema ca 1/2 rahvastikust. See tagab valitsejate Euroopa tasemel elustandardi.
Rahvaarv? Rahvaarvu optimaalsuse määrab ära töötegijate arv – kui palju noori, vanu, haigeid ja valitsejaid nad suudavad ülal pidada. See on 100% matemaatiline küsimus. Absoluutarvud ehk rahva kestmine pole oluline.
Võimalik, et rahvastiku valem 1/2 + 1/4 + 1/4 pole päris täpne, aga eelnev annab ehk pildi meie valitsejate meelestatusest, valitsejate loogikast ja seletab, miks valitsejatel on absoluutselt ükskõik meie sündivus ja meie väljaränne. Miks keegi valitsejatest neis kahes meid hävitavas peamises probleemis mingit probleemi ei näe.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja
Toimetus lisab: Reformierakonna põhimõtteks on see, et riik pole mitte rahva jaoks, vaid rahvas riigi jaoks – seda näitab eelarve tasakaalu fetiš, mille järgi võib rahvas kasvõi surra (algul võõrsile minna, nagu masu ajal), aga laenu ei võeta, isegi kui ise ollakse maksujõulised. Poliitoravatele on vaja, et riigi rahakott, mida nad hetkel käsutavad, oleks nende jaoks käepäraselt täis ja seda ei peaks rahva vahel laiali jaotama, mis võiks neid endid rahanälga jätta.