14.02.2021
Vihakõneseadus sulgeb suud.
“Vihakõneseadus asetab meid kõiki väga raskesse olukorda. Me peame oma keele, kogu oma mõtlemise ümber programmeerima. Meie mõtetes ja meie sõnades ei tohi olla enam midagi negatiivset mitte kellegi ega mitte millegi aadressil. Kõik olgu vaid positiivne.
Kes midagi või kedagi kritiseerib, see tegeleb juba vihakõnega, halvustamisega, vihkamise levitamise ja õhutamisega kritiseeritava suhtes ja sellele võib järgneda karistus.
Me ei tohi enam olla kriitilised soo, seksuaalsuse, rahvuse, rassi, välimuse, hügieeni, viisakuse, vanuse, hariduse, oskuste, pädevuse, eetilisuse jne. alusel. Mitte midagi isiklikku ja negatiivset ei tohi kritiseerida. Isegi mitte kellegi vanusest tingitud rumalust või pimedast fanatismist tingitud äärmuslust.
Me ei tohi olla enam kriitilised kellegi suhtes isegi tema ilmselge rumaluse alusel. Samuti kellegi poliitiliste, maailmavaateliste, usuliste tõekspidamiste alusel. Või selle alusel, et kellelgi puudub isegi elementaarne arusaamine poliitikast, maailmast, puudub maailmavaade, puudub usuline arusaamine.
Lollus ja tarkus saavad võrdseteks, teadmine ja teadmatus on identse väärtusega, kurjus peab olema sama sallitud kui on headus jne. jms.
Selline olukord on inimarengu lõppjaam. Palju õnne – me oleme kohal!
Vihakõne rahvale seaduseks kirjutamine samm on võrdne meile üldrahvaliku ajuhalvatuse kehtestamisega. Sest ärge unustage – ükski seadus pole täiuslik, kõikehõlmav ja igat olukorda käsitlev.
Nagu me väga hästi oleme aru saanud ja teame – iga seadus on tõlgendatav just nii, nagu see on hetkel kellelegi vajalik ja õige. Ja kui on vajalik ja õige teie kõige tavalisem köhatus vihakõneks tõlgendada, siis seda ka tehakse.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja