17.01.2019
Eesti Vabariigi Põhiseadusel poleks mõtet, kui ta ei kaitseks ka riiklikku julgeolekut.
Õige pea on meil vaja otsustada, keda valida meie nimel Eesti Vabariiki valitsema. Rohkem kui 27 aasta vältel oleme valinud meie soovide ja vajaduste täitmist korraldama isikud, kes on väga mitme olukorra ja otsuse põhjused jätnud ainult enda teada.
Mitmed meist on asjatult pöördunud õiguskantsleri poole selgituse saamiseks tegemiste kohta, mida pole olnud vaja teha. Vastuste tuumas on enamasti selgitatud, et „iga kord ei saa lähtuda sellest, mis on põhiseaduses sätestatud, vaid tuleb teha hoopis seda, mida põhiseaduse kirjutajad mõtlesid” või midagi muud, mida vastuseks ei saa pidada! Kuna tavaline valija võib ametipõhist mõttelugemise oskust rumalaks naljaks pidada, siis peaksid riigi esindajad oma selgitusi mõistusepäraselt sõnastama.
Alljärgnevalt on kirjeldatud põhiseaduses määratud olulisi riigivõimu kohustusi, mida on senini riigikogusse valitud isikute enamus jätnud täitmata ja ka selgitamata miks nad nii on toiminud. Põhjuste esitamisteta on riigikogu täitnud põhiseaduse vastaseid, Euroopa Liidu (EL) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) korraldusi ning peavoolu meedia lemmik erakondade tagatubade otsuseid. Justkui erakonnad ei teakski et nad võivad võimu teostada „üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.” Miks pole nii toimitud?
Varsti pärast iseseisvuse osalist ennistamist nõustus Eesti riigivõim arvama, et Eesti okupeerimine ja siia 400 tuhande NL kodaniku elama saatmine ei olnudki väga räige NL inimsusevastane kuritegu – ning asus Eestit muutma progressiivselt multikultuurseks riigiks. Riigikogu saadikud koos ministeeriumide kõrgemate ametnikega unustasid äkki mida nende esivanemad olid teinud ja saavutanud ning asusid koostama, rakendama ja riiklikult rahastama mitmeid „multikultuuri” programme, mõjutamaks eestlasi arvama, et nad on aegade algusest alates tahtnud elada koos teiste rahvustega ning peaksid seda ka nüüd tahtma. Kuid Eesti riigi loojateks ja põlisasukateks on olnud siiski ainult üks rahvus – eestlased. Eesti riigiks loomine ei ole olnud kerge meie kaugetele ja lähematele esivenematele. Kõik põhiseaduse „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes” vastuvõtjad on kohustunud „kindlustama ja arendama” Eestit just sellisena nagu eestlased olid selle 1939 aasta septembri kuu alguseks kujundanud. Miks ei taheta seda elu edasiviimise kohustust täita?
Riigivõim ja peavoolu meedia pole justkui tahtnudki teada, et meie esivanemate loodud Eesti Vabariik oli rahvusvahelise riigiõiguse alusel olemas de jure staatuses kogu väga pika okupatsiooni aja vältel, ning et okupatsioonieelses Eestis elas saksa mõisnike järglasi, Vene tsaaririigi ametnikke ja nende lapsi, rootslasi, juute ja veel teistegi rahvuste liikmeid – täielikult ilma rahvuste vaheliste vaenu ilminguteta. Toona ei olnud vaja koostada vihakõne ja sallimatuse karistamise seadusi. Iseseisev Eesti ei võtnud elanikeks inimesi, kellega eestlased poleks tahtnud koos elada. Nüüd on riik nõustunud ükskõik millised parema elupaiga otsijad EL poolt määratud hulgal vastu võtma, neile eesti keelt ja kombeid õpetama ning neid toitma ja majutama paari aastasel õppeajal. Pärast sellist hoolitsemist, mis on parem kui paljudel meie endi pensionäridel, võivad kvoodi sisserändajad mõnesse teise Euroopa riiki paremat palka teenima minna. Kas selline sisseränne on Eesti seaduste kohane ja vajalik?
Eesti oli eestlaste soovi kohane rahvusriik. Alates aastast 1992 kuni tänaseni on riigivõim ja selle valijad lasknud Eestil üha jätkuvalt võõrapärasemaks muutuda. Vene ja inglise keele kasutamine koos eesti keelega on pidevalt suurenenud avalikus ruumis, päevalehtedes, televisiooni programmides, reklaamides, riiklike asutuste ja ettevõtete teadetel ning mujalgi. Vene keele suurenenud kasutamine võib aidata vene keele teiseks riigikeeleks seadustada soovijaid, kelle väitel Eesti Vabariik loodi pärast seda, kui Nõukogude Liidu (NL) kodanike poolt valitud ENSV Ülemnõukogu oli kuulutanud end Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks ning veidi hiljem teatanud et Eesti iseseisvus on varem olnud õiguslikku olukorda seatud (ennistatud). Miks osa meist arvab et baaside lepingu sõlmimise asemel olnuks õigem lasta suur hulk eestlasi asjatult tappa, sest juba aastal 1934 oli teada (NL saadiku viide Lareteile) NL kava Eesti vallutamiseks? Miks on tahetud ja tahetakse „Eesti välispoliitika hea tava” (= ENSV muutmine kapitalistlikuks riigiks) nimel hüljata meie rahvuslik omapära ning mitte nõuda Atlandi harta (avaldatud 14.08.1941) alusel meie suveräänsuse tagastamist?
Eesti riigivõim pole rahvuslikku iseteadvust arendanud ei peavoolu meedias ega koolis. Okupatsiooniaegseid koolinoorte rahvuslikke ettevõtmisi ja metsavendade tegevusi pole avalikku tähelepanu pälvivalt meenutatud. Teise maailmasõjaga seonduvalt on riik ilmselt täiesti teadlikult unustanud väärikalt tunnustada 70 tuhande eesti mehe võitlused saksa ja soome mundris 1943 ja 1944 vaheliselt ajal sissetungiva punaarmee vastu, sakslastelt saadud relvade ja laskemoonaga. Sinimägedes ja Lõuna-Eestis võitlevaile kodumaa kaitsjaile ei saanud läänest oodatud abi tulla, sest lääneliitlased olid jätnud Balti riigid NL vallutada. Ainult oma jõuga poleks Eesti võitlejad suutnud poolt Euroopat vallutada võivat punaarmeed tõkestada.
Eesti iseseisvuse tagajateks on riigivõim pidanud Euroopa Liitu (EL) ja NATO-t – vaatamata sellele, et EL peab rahvusriike progressiivset arengut takistavaks igandiks ning NATO ei saa eestlastele appi tulla, kui Eesti riigikogu tahab seadustada vene keele teiseks riigikeeleks. Valijate mõnitamisena on välisminister Paet absurdselt kinnitanud, et Eesti maa-ala Venemaale kinkimine võimaldab ka Venemaal olla meie iseseisvuse tagaja – kui naaber hakkaks meid taas hõivama (ühe käega ründab ja teisega kaitseb!).
Möödunud aastal raamatuna (EESTI OKUPATSIOONIKAHJUD JA INIMKAOTUSED, Autor: Peep Varju, Jaak Haud, Anto Raukas, Vello Salu ) avaldatud põhjaliku teadustöö kohaselt on Eestile tekitatud okupatsiooni kahjud tohutult suured, kuid nende tasumiseks pole NL õigusjärglaselt senini sentigi nõutud. Eesti on Venemaa Föderatsiooni (VF) avalikustamata põhjusel vabastanud suurest maksekohustusest, mis õigustab kõigil, kes seda soovivad, järeldada et kui pole kahjude hüvitamist nõutud, siis pole okupatsiooni olnud.
Eesti ja Venemaa vahelise maismaapiiri on riigivõim VF nõudel algsest paigast lääne poole ning Eesti merepiiri mandrile lähemale liigutanud. Nende piiride muutmiseks polnud mitte ainsatki põhjust, sest Tartu rahulepingus oli piiride paiknemine juba aastal 1920 üksikasjaliselt kirjeldatud ning maismaapiir oli ka looduses väga selgelt märgistatud. Õiguskantslerid on kinnitanud, et põhiseadus lubab riigipiire muuta. Õiguskantslerite poolt heakskiidetud lepingute sõnastus aga ei kirjelda et piire on muudetud, vaid et Eesti ja VF on määranud et nende kahe riigi vaheline maismaapiir peab paiknema seal kuhu NL selle paigaldas pärast Eesti okupeerimist. See järeldus kinnitab ilmselgelt, et Eestil polnud vaja oma maa-ala VF kinkida. Rahva nõue need lepingud denonsseerida on jäetud vaikides täitmata. Neid Eestile mittevajalikke lepinguid pole Vene riigiduuma veel ratifitseerinud, kuid president Kaljulaid on juba ette rõõmsameelselt kinnitanud, et ta läheb Moskvasse VF tänama niipea kui nende riigiduuma on lepingud nende soovide kohaselt ratifitseerinud.
Teades, et Eesti põliselanikud on eestlased ning Eestisse aastal 1920 elama jäänud teiste rahvuste liikmete ja genotsiidi eesmärgil hiljem Eesti maa-alale elama saadetud NL kodanike Eesti ühiskonda lõimimine ei saa olla mingi rahvusvahelise konventsiooni või Inimõiguste ülddeklaratsiooni nõue, tuleks lõpetada riiklike lõimimiskavade koostamine ja rakendamine. Suure tõenäosusega venekeelsed Eesti kodanikud ja elanikud ei soovi oma rahvuslikku identiteeti kaotada ning neil oleks palju mõttekam omal käel lõimuda, kui nad seda soovivad.
Kuna Eesti ei ole kaherahvuseline riik, siis tuleb põhiseadust muuta nii, et riigikogu ja kohaliku omavalitsuse valimise ning rahvahääletustel osalemise õigus on ainul Eesti kodakondsusega hääleõiguslikel kodanikel. Vähemusrahvuste seadus lubab kõigil oma rahvuse keelt ja kultuuri viljeleda ning seda tehti okupatsioonieelses Eestis ilma avalikku tähelepanu ja erimeelsusi tekitamata. See olukord tekiks nüüdki, kui riik loobuks mõttest kaks väga erinevat rahvust üheks muuta – riiklike korraldustega. Eesti ei ole siinseid venelasi süüdistanud siia asumise ja privileegide saamise pärast ning kõik siia saadetud ja nende järglased peaks mõistma, et enne Eesti kodanikuks saamist peaks neil olema vähem õigusi kui põlisrahval.
Ilmselt on nüüd aeg otsustada kas lubada võimu rakendajatel toimida põhiseaduse vastaselt (sh kuulekalt täita EL ja ÜRO soovitused) või anda oma hääl erakonnale, kes on nõus mööndusteta lõpule viima Eesti näoga rahvusriigi ennistamise. Riigi loomisel siia jäänud teised rahvused ei soovinud toona Eesti omapära teistsuguseks muuta, ja praegu Eestis elavad endised NL kodanikud ja nende järglased peaksid mõistma end mitte põlisrahvuseks pidada.
Erakondade programmides määratut vaid pealiskaudselt hinnates võib kergesti jääda märkamatuks, et mõned eespool kirjeldatud tegemata jätmised võivad rahvusvahelise kohtu hinnangul õigustada vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist. See oleks ülimalt saatuslik eesti rahvuse püsima jäämisele ning selle olukorra tekkimist ei peaks mitte ükski valija toetama. Et Eestit hakataks ometi kord põhiseaduse kohaselt valitsema tuleks valida ainult neid riigikogu liikme kandidaate, kes kindlalt tajuvad, et eesti rahvus ja kultuur saab üle aegade püsima jääda vaid Eesti rahvusriigis.