Harri Kivilo: võõrkeele õppimine enne ja nüüd

Riigikogu valimistel antud erakondade lubadusi pidasid peavoolu meedia analüüsijad pigem ei headeks ega halbadeks vaid eksitavateks, kuna erakonnad ei suutnud küsijatele usutavalt selgitada kust võetakse raha lubaduste täitmiseks.

Erandiks oli EKRE, kes lubas ära jätta väga mitmed täiesti mõttetud riiklikud tegemised ning seda raha kasutada rahva eluolu paremaks muutmiseks. Senised võimuliidud on loonud mitmeid mittevajalikke ameteid ja kulukate reklaamikampaaniatega näiteks kutsunud ühissõidukites inimesi üles käsipuudest ja istmetest kinni hoidma, et nad järsu pidurduse korral ei kukuks ning maanteeameti avalike suhete juhataja on kulutanud 80 000 eurot selgitamaks autojuhtidele, et „talvel võib tee libe olla.”

Okupatsioonieelsel ajal eespool näidetena määratut poleks tehtud ning maanteeamet ja paljud teised riigi haldusüksused poleks saanud hakata raha raiskavate lapsikute meediakampaaniatega selgitama inimestele asjaolusid, mida isegi vaimsete puuetega isikud vaistlikult võivad teada. Toonast riiki osati valitseda nii, et erinevate valdkondade ametitesse palgati isikud, kes olid võimelised oskuslikult ning ilma avalike suhete korraldajate ning ameti juhataja nõustajateta ameti ülesanded tootlikult täitma. Alates aastast 1992 on Eestis riigi valitsemises lausa uskumatult palju raha raisatud – eriti selleks, et loodud rahvusriik kaherahvuseliseks moodustiseks kujundada. Ilmselt väga pikal okupatsiooniajal ei hävitatud mitte ainult 140 000 eesti talu, kus peamised töö tegijad olid talupere liikmed, vaid loodi elukeskkond, kus talupoja tarkus asendati Moskvast saadetud korralduste, keeldude ja käskudega.

Olen veidi rohkem kui 27 aastat tagasi Eestis elanud ning enne seda Rootsis 7. aasta vältel mitmesuguseid lihttöid teinud ning pärast eestikeelse Stockholmi Eesti Õhtugümnaasiumi (SEG) reaalkooli osa lõpetamist, olen oma teadmisi täiendanud rootsikeelses ehitusala tehnikumi päevase õppe osakonnas. Nõukogude Liidule välja andmise hirm ajas paljud Rootsi tulnud pagulased Kanadasse ja Ameerika ühendriikidesse välja rändama. Meie pere valis oma uueks elupaigaks Kanada. Kuigi meie tervised vastasid kutsutud sisserändajate nõuetele, pidime siiski kohale jõudes oma kulu ja kirjadega endale eluaseme ja töökohad leidma ning inglise keele selgeks õppima. Kanadasse jäime pärast oma SEG klassiõega abiellumist 41. aastaks. Meie mõlemad pojad sündisid Kanadas ning alustasid oma kooliteed ilma sõnakestki inglise keelt oskamata. Olime veendunult tahtnud eestlasteks jääda ning meie oma kodus ei hakatud eesti keelt rikastama ingliskeelsete mõistetega nagu seda praegu Eestis peaaegu kohustuslikuks peetakse.

Igati arusaadavalt pidid kõik võõrsile pagenud eesti lapsed soovitud koolihariduse saama oma asukohamaa keelsetes koolides – ilma et nende õpetajad oleksid osanud täiendavaid selgitusi anda õpilaste emakeeles. Uuema võõrkeele õppimise meetodi kohaselt olid koolide õpetajad ja õpilased kohustatud ainult riigikeeles õpetama, õppima ja suhtlema. Esimene kooliaasta kulus lastel peamiselt kohaliku keele õppimisele ning teiste õppeainete käsitlemisele asuti teisel õppeaastal. Riigikeele õppimist jätkati kohalike õpilastega koos, samas mahus kohalikega ning ilma üksteist oma emakeeles võõrkeelest arusaamiseks aitamata.

Okupatsiooniaastatel suure hulga Eestisse elama saadetud Nõukogude Liidu kodanike laste koolitamine on Eesti kujundanud erakorraliseks maailma imeks. Mõtlemise ja otsustamise albikära-antsliku vaeguse tõttu ei ole meie riigivõim suutnud 27. aasta vältel otsustada kuidas vene rahvusse kuuluvad lapsed ja noored peaksid harituks saama. Okupatsiooniaastatel koolitati Moskvast tulnud juhiste kohaselt eesti lapsi eestikeelsetes ja vene lapsi venekeelsetes koolides. Kuigi Eesti Vabariik oli ka okupatsiooniajal de jure staatuses olemas olnud, ei julgenud riigivõim okupatsioonieelset koolikorda augustis 1991 ennistada (endisse seisukorda seadma).

Äsja lõppenud uue riigikogu koosseisu valimised on taas ergutanud erakondi arutama kas venekeelsete koolide ja venekeelsete aineõpetajate koolitamine peaks senini kehtinud viisil edasi kestma või on Eestis võimalik nõutud alg- ja keskharidust õpetada ainult riigikeelsetes koolides kus kõiki õppeaineid, välja arvatud valikainena õpitavat vene keelt, õpetavad eestikeelsed õpetajad. Just sama moodi nagu erinevatesse riikidesse legaalselt elama tulnud sisserändajate lapsi õpetatavad riigikeelsetes koolides ainult riigikeelt oskavad õpetajad.

Eesti riigivõimu „mõtlemise ja otsustamise albikära-antsliku vaegust” eestikeelsete ja venekeelsete koolide korraldamisel võib täiesti õigustatult pidada üheks uueks seitsme maailma ime klassi kuuluvaks olukorraks. Võõrkeele õppimisel pole juba mitme kümnendi ajal kasutatud „grammatika ja tõlkimise meetodi.” Lähtudes sellest kuidas väikesed lapsed on vanemate sõnu korrates õppinud rääkima, rakendavad keeltekoolid võõrkeele õpetamisel „loodusliku käsitlusviisi.” Nii toimides on võõrkeele õppija emakeele kasutamine õppimise paigas täielikult välistatud. Olen isiklikult kogenud kuidas rootsi ja inglise keele õppimisel õpetaja arusaamatuks jäänud sõna tähenduse selgitas teiste õpitavate võõrkeele sõnadega. Ta ei saanud seda teha eesti keeles, sest ta ei teadnudki et selline keel on olemas. Tihti võõrkeele õpetaja esitas mingi sõna tähenduse selgitamisel õpitavas keeles küsimusi, millele võõrkeele õppija juba õpitud sõnu kasutades oskas vastata. Selliselt rääkides ja isegi valjult lihtsat võõrkeelset teksti lugedes hakkab sõnavara justkui automaatselt suurenema. Kui rääkimine on selgeks saanud ja sõnavara hulk vajalikul määral omatud, asutakse keeltekoolis ka grammatika teemat käsitlema.

Rakendades venelastele eesti keele õpetamisel looduslikku käsitlusviisi kaob vajadus eesti rahvusest õpetajaid koolitada vene keele oskajateks, sest suure tõenäosusega paljud õpetajateks õppijad ei pea vene keelt rahvusvahelises suhtlemises oluliseks keeleks ning ei soovi seda keelt osata. Vene keele õppimist võivad vajalikuks pidada vene keele õpetajateks pürgijad. Kui õpetajateks õppijail ei ole enam vaja arvata, et nad peavad vene lastele eestikeelsete sõnade tähendust vene keeles selgitama, siis võib õpetaja olemine rohkem huvilisi hõlmata.

Kuna teistes riikides ei ole üldiselt senini legaalsete sisserändajate laste koolitamiseks rajatud laste emakeelseid koole, siis ei saaks kohustusliku koolihariduse andmine ainult riigikeelsetes koolides olla inimõiguste vastane toiming. Küll on aga vaja Eesti põhiseadust muuta nii, et Eestisse sisserännanute lastele kohustusliku hariduse andmine tuleb tagada riigikeelsetes koolides, ka siis, kui osa laste vanemaid eelistaksid eestikeelse õpetuse asemel rakendada igavesti vägivaldselt loodud ENSV üldhariduslikku koolikorda, mis väga alandlike põhiseaduse kirjutajate poolt §37-eks sätestatud.