10.02.2023
Gerli Lehe foto
Iga päevaga kiireneb valimiste saabumise tempo, nagu kiireneb eluaastate lend pärast seda, kui oled saanud 50. Lõpp hakkab paistma ja aina läheneb – iga inimese puhul on see vältimatult letaalne, valimiste puhul aga on võimalik ka happy end. Et näiteks eestlased ajavad selja sirgu, põrutavad rusikaga vastu meie männist lauda ja ütlevad: see on meie maa, meie kodu, need on meie lapsed, nii et koristage oma fotikaga kindlad käed nendest eemale ja majutage nigeerlased sudaanlaste ja eritrealastega enda erakodudesse. Punkt.
Selles valimiste lähenemise kiirenduses avavad ennast kiirustades nii inimesed kui ka näiteks saated. Eile tulin rongiga töölt ja kodus vaadati TV3 saadet „Laser“, mida nägingi nüüd esimest korda, kuigi sedagi osaliselt. Kustumatu mulje jättis ühe kollase kosjasaate üks „staar“, kes trükimeedia andmeil oli seal peigmeeste pikas sabas eespool, aga siis miski läks vist nihu.
Lugupeetud isamaalasest poliitiku Riho Terrase ilueedist poeg astus kahesajatajate provokatsioonierakonda ja nad siis imiteerisid kaamera ees tänava puhastamist lumest. Terras-poeg, kellel rippus kaelast allpool mingi ülipuhevil karvane sall, nagu mõnel Orenburgi eidel, hakkas äkki taguma plastmassist lumelabidaga jääkamakaid ja vajutas veel jalagagi peale. Umbes sama tegid ka ülejäänud kahesajatajad, segades liiklust ja jalakäijaid. Seda tööd kasvõi kord elus reaalselt teinud inimene ei toimetaks nii, sest plastmassist lumelabidas ei talu sellist kohtlemist mitte üks raas ja läheb katki mõne minutiga. Kui nad kavatsevad nõndamoodi riigi heaks töötada…
Kollase meedia staarikeste edvistamine on üks asi, aga tõsisemaks pettumuseks osutus armsa abielunaise ja hoolitseva ema etalon Riina Solman Isamaast. Esiteks ei peaks austatud minister nimetama oma konkurente „rumalateks“, soliidsem oleks seda hoiakut ikka kuidagi põhjendada. Teiseks oli saatejuhi Marii Karelli poolt alatu väita, nagu tahaks EKRE kõik siia tulnud ukrainlased tagasi sõtta saata. Riina Solmani reageering oli aga veelgi madalam: et ahhahaa ja uhhahaa, EKRE tahab saata sõtta naised ja lapsed.
Riina, kui Sa oled juba teist korda minister ja osaled valimistel, siis Sa ju väga hästi tead, et EKRE on karuteene tegemise vastu president Zelenskile: me võtame siin vastu palju Ukrainas sõjaväekohustust ärapõlanud mehi, kes selle asemel et kaitsta oma kodumaad, redutavad põgenikena välismaal. Ukraina riik ei ole lubanud nendel riigist lahkuda, Eesti valitsus aga aitab Putinit, varjates siin sisuliselt Ukraina desertööre.
Sa oled ju töötanud rahvastikuministrina siseministri Mart Helme juhitud siseministeeriumis. Kas ei ole endal imelik nüüd väita, et EKRE tahab saata sõtta abitud lapsed ja naised? See ei ole pelgalt saatejuhi räpakalt suunava küsimusega kiirustav kaasaminek.
Osalt on Sinu säherdune suhtumine tingitud sellest, et sa ilmselt ei tea omaenda erakonna valijate arvamust. Norstat Eesti AS viis läbi küsitluse, mille tulemusena selgus, et 61% Eesti elanikke ei pea õigeks ajutise kaitse andmist Eestis ukraina meestele vanuses 18-60 aastat, kel on keelatud lahkuda koduriigist. Usu mind, 61% Eesti elanikkonnast ei taha seega ajada sõtta naisi ja lapsi. Samasugust keeldu pooldaks ka meie eesti meeste puhul sõjaolukorras 69% EKRE pooldajatest ja 69% Isamaa pooldajatest! Ka reformierakonna pooldajatest 68% vastasid, et eesti meestel tuleks sõja korral keelata Eestist lahkumine.
Jah, peavoolumeedia ja nii mõnigi teiste erakondade poliitik peavad oma kohuseks igal võimalikul ja võimatul korral öelda rahvuskonservatiivide kohta midagi halba ja vaenulikku. See on nende jaoks nagu toetuspunkt – midagi kindlat, mis ei vaju alt ja alt ei vea.
Aga EKRE olukorrast kirjutas päris tabavalt (ja see oli hüüdja hääl ekrefoobide kõrbes) Postimehe toimetaja Ene Kallas: „…suur ühine joon, mis kordub valimistest valimisteni, on kolli tagaajamine. Vanasti oli see Savisaar, nüüd EKRE. Ikka peab keegi süüdi olema kõikides hädades ja viletsustes. Ei saa ju ometi nii olla, et me ise oleme süüdi? Loomulikult keegi teine. Ja kui seda kedagi sobivat ei ole, siis tuleks ta välja mõelda ja nüpeldades linnaväravast välja ajada. Siduda oinale kõik patud selga, värvida loomake mustaks, isegi kui tal on vaid mõned mustad laigud ja needki pigem hallipoolsed, ja kupatada tühermaale. Raisakotkastele seltsiks. Kui aga EKREt enam ei ole? Küll siis leitakse keegi teine või neljas. Patuoinas on surnud, elagu patuoinas!“
No näete, peavoolumeedia ei ole veel päris totaalses ajusurmas. On sealgi üksikuid inimesi, kes saavad aru, mida tegelikult korda saadetakse, aga see on üliharv juhus, kui nad seda veel ka avalikult välja öelda soovivad. Sest tõved ja tühistamine käivad meie riigis mööda inimesi.
Ka mööda ajakirjanikke.
Ivan Makarov