05.01.2020
Eestis on põhimaanteid umbes 1610 kilomeetrit, neljarealised 1. klassi teed moodustavad sellest parimal juhul umbes 150 kilomeetrit. Teiste riikidega võrreldes oleme sellise näitajaga popsid. Isegi omaaegsed saatusekaaslased Ida-Euroopas on jõudnud oluliselt kaugemale.
Reformierakond tuli 1996. aastal välja õilsa ideega – ehitame Tallinna-Tartu maantee (186 km) aastaks 2010 neljarealiseks. Nagu elus ikka, jäi õilis idee lubaduseks. Kui lähenesid Riigikogu valimised, tõsteti neljarealise tee lipp taas kõrgele ja anti katteta lubadusi. Hädaga pooleks suudeti Eesti kahe suurema linna vahel tänapäevane liiklusarter 2007. aastaks rajada Tallinnast Aruvallani, siis sai jaks otsa.
Juhan Partsi plaan oli ambitsioonikam. IRL käis välja lubaduse, mis autojuhtidele meeldis – hea tee peab olema valmis 2012. aasta lõpuks kuni Mäoni. Siis tulid masu ja kriis ning tööd jäid soiku. Vahepeal rajati Mäo kanti rahvasuus kutsutav “Partsi nutumüür” ehk ümbersõit ja jõupingutustega jõuti 2013.aastaks Aruvallat kuni Mäoni. Pikkus 13 km.
Kui 2016. aastal sai valitsusse Keskerakond, hakkasid asjad liikuma. Täna on kõigil võimalus näha neljarealise tee jõulist rajamist Kose-Ardu-Võõbu lõigul. Praegune valitsus on võtnud selge sihi jõuda tänapäevase magistraaliga kahe aasta pärast Mäoni. Tänu Martin Helmele pandi tee-ehituse konnatiigis eelmisel aastal vesi uuesti ringlema. PPP rahadega on lähiaastatel võimalik ehitada 2+2 realised lõigud kõikidel suurematel maanteeedel. Saaks kiiremini, kui poleks vastuseisvaid ametnikke.
Tartlasena ei tõsta ma esile pelgalt Tartu trassi, vaid rõõmustan, et tulevikus saab normaalselt sõita ka Via Baltikal. Seal on hullumeelselt tihe liiklus ja möödasõidud tipptunnil pea võimatud. Rekkad on trassi kogu ulatuses ummistanud. Sama võib öelda Tallinna-Narva suuna kohta. Piinlik on, et Narva maantee kaasajastamisega pole 40 aasta jooksul lõpule jõutud. Jõhvi-Narva lõik on jätkuvalt avariiderohke, ohtlik on piki pankrannikut kulgev Kalvi-Kohtla-Järve vahe.
Kui palju on maanteeametile vaja laipu, et kivinenud mõttelaadiga ametnikud ajusurmast ärkaksid ja hakkaksid mõtlema tegelikule liiklusohutusele? Taasiseseisvusajal (1992- 2019) on meie teedel hukkunud hinnanguliselt Elva linna jagu inimesi (ca 5600). See arv peaks panema mõtlema.
Kui EKRE suudab lammutada maanteeameti kivistunud vaadetega süvariigi, võib neile ordeni anda. Kes on sõitnud Aaaspere-Haljala lõigul, see teab, millised ohtlikud takistused olid 8 km pikkusele lõigule paigaldatud müstiliste kummist toigaste näol. Maanteeamet püüdis nii vältida ohtlike möödasõite. Midagi nii absurdset pole kusagil näinud. Selle peale tuleb vaid “ajuhiiglane”. Kahjuks oskab maanteeamet alati põhjuseid leida, miks ei saa kiiremini ehitada. Kellelgi poleks midagi selle vastu, kui ametkonna juhid käiksid maksumaksja kulul Poolas, Horvaatias ja Sloveenias, nägemaks, kuidas tegelikult teid rajatakse.
Mullu hakati tõsiselt rääkima PPP projektist ehk tee-ehitusse kaasatakse lähiajal eraraha. See kiirendaks oluliselt töid. Eestis kardetakse ja peljatakse maanteemaksu, mis mujal Euroopas on laialt levinud. Erafirma ehitab lõigud valmis, tulemuseks on hea tee ja keegi võtab üle selle hooldamise. Mõistagi küsitakse hiljem selle eest raha. Ainult makstav summa peab olema mõõdukas.
Suvel Makedoonias veendusin, et 80 km pikkuse kiirtee lõigu eest tuli tasuda sõiduautoga 1,5 eurot. Maksud peavad olema mõõdukad. Selline summa võiks kunagi meilgi olla neljarealiste teede kasutamise eest. Näiteks Tallinnast Pärnu 3 eurot, Tartusse ja Narva 4 euroga.
Paraku ei suuda riik täna kõiki Eestit läbivatelt raskeveokitelt isegi teemaksu kätte saada. Leedulased aga saavad. Bussid, raskeveokid ja väikebussid ei pääse seal maanteemaksu tasumisest. Kukrut tuleb kergendada otse piiril. Auto number sisestatakse arvutisse ja kui politsei hiljem peatab, on võimalik kõike kontrollida. Hoidku selle eest kui maks on tasumata – trahv mitu tuhat eurot.
Sama on Ida-Euroopas. Miks meie sellist süsteemi ei juuruta? Eesti on ju e-riik. Loodame, et asjad hakkavad liikuma nii uute teede ehitamise kui teemaksu sissenõudmisega.
Vambola Paavo
ajakirjanik