Armsad sõbrad, head uut aastat! Aastad tulevad ja lähevad: Jäneseaasta ja Ahviaasta, Liikumisaasta ja Raamatukogude aasta, Rahvusvaheline planeedi Maa aasta ja Rahvusvaheline Taimetervise aasta, Rahvusvaheline Noorte aasta ja Euroopa Kodanike aasta, Rahvusvaheline Spordi- ja kehakultuuri aasta jne.
Ilmselt on maailma kõigi rahvuskalendrite, organisatsioonide ja riikide peale neid „eriaastaid“ rohkem, kui eestlasi. Seega meie jaoks siin peaks iga aasta olema Eesti Aasta. Sest läbi ümbritseva maailma võime me targemaks ja ka rikkamaks saada, kuid mitte lastes sealjuures võõral kogemusel, ajalool ja kultuuril lõplikult lahustada meie oma kordumatut elu ja kultuuri siin väiksel maalapikesel.
Me pole mitte kellelegi midagi võlgu ega kellegi ees süüdi. Ja kõik, mida me saame anda maailmale, mis pakuks teistele teesklemata huvi, ei ole mitte kõikjal esinev multikulti, vaid midagi oma, midagi kordumatut. Ja seni on see Eestil ka õnnestunud.
Ikka koos teiste, koos sõpradega! Aga sõber ei ole ju see, kes tahab sinu majja kolida ja panna sind tema reeglite järgi elama. Sõprus on omakasupüüdmatu.
Selle üle, kas iga aasta meie maal saab edaspidigi olema Eesti Aasta, otsustate teie. Just saabunud 2023. aastal. Jätkugu teil mõistust, jonni, tahet ja armastust omade vastu.
Et lapsed oleksid terved, vanemad rõõmsad, vanavanemad reipad.
Et kodud oleksid soojad ja oleks mida lauale panna.
Mis tuua võiks Uus Eesti Aasta?
Et oleks Jumal Eesti poolt.
Et õhus oleks vähem saasta
Ja hinges oleks rohkem hoolt.
Me emakeel et kõikjal kõlaks,
Et säraks vanaema sõlg,
Ja laste elu ainsaks võlaks
Jääks kodu suhtes tänuvõlg.
Et poleks puudust mustast leivast
Ja jätkuks talvel valget lund,
Surm üle piiri teed ei leiaks
Kui magad rahulikku und.
Et võõrad peaksid Eestist lugu,
Et omad ka ei põlgaks meid.
Et kestaks eesti rahva sugu.
Et põleks silmis sädemeid.
Ivan Makarov