Niinimetatud heaoluühiskond oli kord Lääne maamärk, mille poole püüdles kogu ülejäänud maailm. Seda ühiskonda enam pole, selle sõid ära massimigratsioon, kliimavõitlus ja Ukraina sõda, vähemalt Euroopa Liidus. Nüüd saab ainult hullemaks minna.
Mõned küünilisemad mõttetargad on öelnud, et kui sõjas üldse on midagi positiivset, siis vaid see, et kannatused panevad inimesi mõistma, mis on tegelikult elamist väärt ja nad loobuvad saastast, mida heaoluühiskond tekitab.
Ajalooline kogemus räägib ühiskondadest, kus eliit uppus söömisesse, lõbutsemisse ja lodevusse ning sellised ühiskonnad hävisid alati. Vanad kreeklased lasid ennast käest ja karsked roomlased alistasid nad – ning Kreeka alistas omakorda Rooma oma kombelõtvusega. Lääne-Rooma mandus ja oli barbaritele hea saak – nagu on praegune liberaalne Euroopa, mida islam üle võtab ning vasakliberalism alandlikult tugevamale ära annab.
Kui inimestel on liiga hea elu, kõht pungil täis, raha küllaga, lõbu pidevalt käepärast, siis ta hakkab manduma. Üks mandumise tundemärke on see, et Läänes on kadunud huvi vastassoo vastu – “trukitakse” samasoolisi ja lapsi (Epsteini skandaal), vahetatakse sugu, nõutakse õigust nekrofiiliale, zoofiiliale, insestile jne. Lapsi enam ei taheta, aga tahetakse “panna” kõike ja kõiki.
Heaoluühiskonnal on siiski mingi häbenemine sellepärast, et ise elatakse hästi, aga mujal inimesed surevad näljast. Hea küll, läheb abistamiseks, aga see toimub ääretult äraspidiselt. Selle asemel, et aidata teisi nende kodumaal, hakkasid Lääne nutunaised vedama hädalisi enda koju – aga tavaliselt tulevad selle peale ennekõike kohale muidusööjad, kurjategijad ja koloniseerijad, kellega on nüüd kogu Lääs hädas.
Heaoluühiskonnas hakatakse veeretama heategevusprojekte, aga tavaliselt läheb raha ja muu abi manipulaatorite kätte, kes esitlevad ennast abivajatena. Siis hakkab see ühiskond häbenema, et neil “liiga” hästi läheb ja mõtleb välja võitlused, millesse lülituda – näiteks hakatakse päästma loomi, kes annavad inimkonnale tegelikult loomseid valke. Või asutakse kliimat muutma, nagu praeguses kliimavõitluses. Kuna kõike seda teevad aktivistid sellest samast mugavutsoonist, tekivad mõttetud ja ei-kuhugi-viivad võitlused ehk asendustegevus.
Tobedamad asuvad iseennast muutma – loobuvad tegelikest identiteetidest, hakkavad nendeks, kes nad pole ega saagi olla ning asuvad lammutama senist, sageli sajandeid ja aastatuhandeid kestnud elujärge, et ehitada midagi uut. Ega nad tegelikult teagi, mida nad ehitada tahavad ja nii lõpebki kõik eikusagil.
Soe korter, kõrge palk, istuv töö, lõbustused käepärast – nii tekibki lodevus, kust püütakse väljuda mitte millegi loova, vaid asendustegevustega, et ei peaks oma mugavustsoonist lahkuma. Nii lammutavadki mandujad omaenda ühiskonda. Kui algab sõda, kus inimesed tunnevad valu ja surevad, kaotavad lähedasi ja vara, kogevad kannatusi ja purustusi, pole enam võimalik tühja-tähjaga tegeleda, siis tuleb ellu jääda ja hiljem lapsi saada, et oma populatsioon taastada.
Me elame ärkamisajastul, kus endist viisi enam elada ei saa, tuleb kaineneda. Vähemalt liberaalsel Euroopal pole enam resursse, et põrguteel Saatanaga valssi edasi tantsida.
Uued Uudised