USA kaitseminister Pete Hegsethi teade kuuekuulisest ülevaatusest ning „NATO 3.0“ plaanist ei tulnud üllatusena. Ameerika on andnud selge signaali: Euroopa peab lõpuks iseenda julgeoleku eest ise vastutama, neil on targematki teha. See sõnum on läbiraputav kui jääsuplus, kuid aus.
Euroopa liitlased kordavad, et on valmis rohkem panustama, kuid tegelikkus on karm – USA hävitajate, tankurlennukite, luure- ja süvalöögivõimekuse kiiret asendamist ei ole võimalik. Mõned lennukid ja droonid tulevad, ent see ei täida vaakumit, mis tekib idatiival.
Olukord idatiival on õige masendav. Venemaa toodab kuude kaupa suurtükimürske ja moderniseerib vägesid, samal ajal kui Euroopa alles ärkab aastakümnete pikkusest rahvaste sõpruse nõidusunest. NATO kaitseplaanides on alati olnud „pisikesi auke“, nagu Hanno Pevkur talle omase delikaatsusega väljendas.
Need augud on nüüd sügavamad, laiemad ja tapvamad ning neid on veelgi rohkem. Ekspertide hinnangul võib tekkiv heidutusvaakum kesta 5–8 aastat, tõenäoliselt kuni 2032–2034. See on periood, mil Venemaa võib näha akent, kus hirm rünnaku ees on kõige väiksem. Paljugi võib juhtuda ajal, kui Euroopa alles ehitab tootmisliine ja formeerib brigaade.
Kõige vastikum on aga valitseva eliidi uinutav retoorika. „Ei ole kunagi enam üksi.“ „Oleme paremini kaitstud kui kunagi varem.“ „Eesti on kindlates kätes.“ Need fraasid kõlavad nagu halvasti kirjutatud muinasjutt, kui USA vähendab kohalolu ja Euroopa sõjaline võimekus on endiselt ainult paberi peal. Need on samad loosungid, millega meid on aastaid uinutatud ja eksitatud. Reaalsus on see, et oleme üksi siis, kui meie oma kaitsevõime ei ole piisav. Punkt.
Lahendusi on, kuid need nõuavad eelkõige ausust. Eesti 5,4 protsendi kaitsekulutused on Euroopas erandlikult õige tee. Seda tuleb jätkata ja suunata raha relvadesse, õhutõrjesse, droonidesse, reaalselt toimivasse kaitsetööstusesse ja reservide suurendamisse.
Kohustuslik ajateenistus peab olema püha, mitte läbiräägitav või jõukohane. Totaalne riigikaitse ei ole loosung – see on ainus viis ellujäämiseks piirkonnas, kus naaber austab vaid toorest jõudu.
Euroopa armee on illusioon. Reaalne tee on tihe koostöö nendega, kes on valmis võitlema: Poola, ehk ka Suurbritannia, muidugi Põhjamaad ja seniks kuniks USA idatiivaüksused. Kuid alus peab olema Eesti enda tahtes ja võimes. Mitte Brüsseli õõnsates deklaratsioonides.
Heidutusvaakum ei kao lootuse ja ilusate sõnade tulva. See kaob ainult raudse tahte, raha ja relvadega. Aeg on lõpetada rahva uinutamine valedega ning puhastada jõustruktuurid metsikust korruptsioonist ja korralagedusest. Eesti peab olema Euroopa kõige raskem pähkel – mitte ainult jutulaadal, vaid tegelikkuses. Teist võimalust enam ei ole.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 19.06.2026