12.11.2021
Tiit Terik
Spordirahva hulgas on palju elevust tekitanud uue kultuuriministri Tiit Teriku intervjuu, mille käigus ta komistas elementaarse sporditundmise tõketel. Tahtmatult meenus nali Mozartist ja tema maalidest…, kirjutab spordivaatleja Heino Märks (EKRE) Eesti päevalehes.
Üks Eesti parimaid spordiajakirjanikke Jaan Martinson tõi aga sisse võrdluse legendaarse Nõukogude Liidu kultuuriministri Jekaterina Furtsevaga.
Mind sellised pealtnäha lihtsate takistuste mahaajamine ei üllatanud, vaid pigem kinnitas mu veendumust, et nii erinevad valdkonnad nagu sport ja kultuur peaks käima eraldi ministeeriumite alla. Tallinna linn on minu arusaamisel õigel teel. Samuti peaks seda valikut riiklikul tasandil kaaluma ja otsustama. Esmalt: kas sport on osa kehalisest kasvatusest või kehaline kasvatus on osa spordist.
Tegemist siis erineva lähenemisega. Esimene iseloomustab seda mõttekeskkonda, kust me tuleme ja teine seda, kuhu me võiks jõuda. Täna tahame me hinnata SI süsteemis mõõdetavat sporti kõrvutades seda kultuuriga, mis on pahatihti kogumahus hoomamatu. Spordi, mille osaks on kehaline kasvatus, õige koht on haridusministeeriumis. Paraku teeb tänane haridusministeerium üksi jäänud kehalisele kasvatusele külma ja kastreerib ta liikumisõpetuseks.
Olgu nii, kuid siis ootan uudiseid numbriõpetusest, loodusõpetusest jne, kus tutvustatakse erinevaid õppeaineid päriselt õpetamata. Alternatiiviks oleks spordi- ja turismiministeeriumi loomine. Paremini kui tiitlivõistluste korraldamine ei edenda ükski muu meede turismi. Meid ootavad aes IBU MK etapp Otepääl, U23 EM vehklemises jne. Võistlused, mis toovad kohale sadu sportlasi ja tuhandeid kaasaelajaid. Mõtlev inimene saab aru, et olümpiamängud Eestis ei tule ka kahasse kellegi teisega kui ROK seda tulevikus isegi lubaks. Täna oleme vajalikest spordibaasidest väga kaugel. Küll aga on võimalik arendada spordibaase EMi ja MMi tasemeni. Piltlikult öeldes peab riik õla alla panema kui tiitlivõistluste saamiseks on vaja mõni spordisaal üle värvida või paar rida toole juurde osta. Baaside areng peaks olema prioriteet koos kohalike omavalitsustega.
Kolmas alternatiiv oleks kaitse- ja spordiministeerium. Paraku on täna selles valdkonnas puudu riigimehed ja riigimehelik mõtlemine.
Kokkuvõtvalt tuleb panna alus riiklikule spordipoliitikale. Kehtestada eesmärk ja valida sinna jõudmise tee (eesmärk saab olla üks ja suund samuti, korraga kahte suunda minna ei ole võimalik). Iga järgmise koalitsioonilepinguga parendatakse tegevusi eesmärgi saavutamiseks.
Kuni poliitikud spordi arendamise vastutust enda peale ei võta, jäävadki sportlased külastama Mozarti maalide näitust ja kultuuriinimesed valelt meeskonnalt võite CSKA üle ootama.