09.08.2022
Kogu maailm aitab ukrainlasi, aga ega ka abistamise juures pole kõik nii, nagu algul paistab. Pilt on illustratiivne.
Maaleht kirjutab sellest, kuidas eestlanna avas koos kolme ukrainlannaga Pärnumaal kohviku Ukraina ja kuidas põgenikel ruttu sellest isu täis sai. Sotsiaalmeedias imestavad inimesed mitte sedavõrd ukrainlannade käitumise üle, kuivõrd selle üle, et keegi sellest poliitiliselt mittekorrektselt üldse kirjutas.
See käib otseselt nii meedia kui riigivõimu pihta – esimene tavaliselt ei kirjuta asjadest, mis ei käi kokku hetke poliitilise agendaga, ning teine on loonud riigis olukorra, kus asjadest räägitakse ainult läbi poliitilise ja ideoloogilise filtri. Maaleht pole ammu enam maarahva, vaid on poliitiline leht, aga ju siis ei saanud maal toimunud sündmusest vaikida.
Taas paneb imestama, kuivõrd õiget juttu räägivad EKRE poliitikud, eriti Mart ja Martin Helme – kuigi nende ütlemised saavad nii peavoolumeediast kui poliitikamaastikult kõva kriitika osaliseks, selgub lõpuks alati, et neil oli õigus.
EKRE on täielikult Ukraina poolt ja Venemaa vastu, kuid ainsa erakonnana ei mindud kaasa põgenikevaimustusega, ennekõike seetõttu, et kontrollimatu massiränne ohustab niigi venestunud riigis eestlust, eesti keelt ja kultuuri – slaavlased lihtsalt uputavad põlisrahva endi alla. Lisaks toovad nad siia ohtralt omi probleeme kaasa. Seepärast jäid rahvuskonservatiivid eemale ka põgenike tervitamisest, sest tegu oli puhtalt emotsioonipuhanguga, tegelik taust selgub alles nüüd.
Läänes on kultiveeritud arusaam, nagu oleks sõjapõgenikud lausa inglid, üdini head inimesed, keda tuleb kompromissitult aidata. Jah, nad on palju üle elanud, õnnetud ja abivajajad, aga nad on samas inimesed oma heade ja vigadega. Kui esmased sõjaõudused selja taha jäävad, selgub tavaliselt olmetingimustes, et neilgi on omad tahtmised, pretensioonid ja arvamused, mis sageli ei kattu vastuvõtjate omadega.
Siia saabunud “ukrainlaste” taust on valdavalt venekeelne, nad on Ida-Ukrainast pärit linnainimesed, kes põgenevad sõja jalust. Üha rohkemad eesti inimesed ütlevad, et nendega ei saa suhestuda teemadel “Slava Ukraini” ja “Peksame koos Putini minema!” Neid ei huvita Ukraina, vaid enda saatus – ehk siis pole nad see sihtgrupp, kellele siin kollasiniseid lippe heisatakse ja kellega koos venelaste lüüasaamise üle rõõmustada.
Küll aga on neis ohtralt sovjetlikku mentaliteeti, mida nii lihtsalt välja ei kasvata. Juba “maasikasõja” ajal kirjutas Delfi siia tulnud Ukraina väikettevõtjast Arsenist, kes imestas, miks eestlased nii seaduskuulelikud on – tal endal oli juba mitu seaduserikkumist Eestis, peamiselt kiiruse ületamise tõttu.
Praegu aga paneb imestama see, kust on paljud ukrainlased õppinud seda Läänest ning aafriklaste ja araablaste juurest tuttavat pretensioonikust neile antava abi suhtes, seda nii elamispinna, töökoha kui toetuste osas. Las arvame, kes on “selgitajad” – inimõiguste keskus, Pagulasabi, Mondo…
Kui poliitika ja ideoloogia kõrvale jätta, siis rahvastevaheline sõprus lõpebki mitte “ksenofoobias ja rassismis”, vaid olmetasandi konfliktides – kui põgenikele ei sobi puhtast südamest antud abi, kui nad pole nõus ajutise eluasemega, kui neile ei meeldi pakutav töö ja palk… Ukrainlased tulevad ühiskonnast, kus valitseb ikka veel nõukogulik mentaliteet ja just sellised inimesed me endi sekka olemegi toonud, nende muutmiseks läheb vähemalt põlvkonna jagu aega.
Ja hirmutav on seegi, kui ukrainlanna Kira ütleb kusagil meedias, et Ukraina peab endale looma liberaalse demokraatia – sovjetlik-venelikust ikkest kohe liberaalsete “uusväärtuste” juurde? Võib vaid ette kujutada, kuidas ühest totalitarismist ilma demokraatiakogemuseta kohe teise minnakse (sest ka “uusväärtused” on ju kohustuslikud) ja kuidas sovjettidest eriti ilged uusmarksistid saavad.
Muidugi on põgenike seas rohkelt ka Ukraina patrioote, aga millegipärast ei jää need silma…
Uued Uudised
Loe ka Pettunud perenaine: lõime ukrainlannadega kohviku ja nad lasid nädalaga jalga