01.12.2022
Helen Rebane
Iga õpetaja on koolis kokku puutunud mõne õpilasega, kes eristub massist. Mõned võivad olla õpiraskustega, mõnel on diagnoositud puue, mõni aga ülejäänutest selgelt andekam. Tänapäeva kantseliidis kutsutakse neid kõiki „haridusliku erivajadusega“ (HEV) õpilasteks. On avastatud, et iga aastaga nende osakaal kasvab. See teeb eriti keeruliseks olukorra väikestes maakoolides ja põhikoolides.
Juba 2 aastat tagasi valmis analüüs (Heiki Raudla), mis teeb selgeks, et Kagu-Eesti koolides on suur puudus tugispetsialistidest ja tugiteenustest. Alla saja õpilasega väikestes maakoolides on ka nn HEV-õpilasi vähem, kuid seda raskem on nende elu. Seda ei saa võrrelda linnakoolide ja gümnaasiumidega, kus on õpilasi rohkem, rahastus parem ja tugipersonal kohapeal olemas. Kaasavat haridust, mille rakendamisega linnakoolid kiitlevad, maalt naljalt ei leia.
Vaatame näiteks Põlvamaa põhikoole. Enamikes koolides on puudu koolipsühholoog (Ruusa, Kauksi, Vastse-Kuuste, Saverna, Krootuse ja isegi Kanepi Gümnaasium). Psühholoogide puudus paistab olevat üle-eestiline: õpetajatele suunatud töökuulutustest otsib kõige enam just koolipsühholooge. Samal ajal kasvab nii HEV-õpilaste osakaal kui ka käitumisraskustega õpilaste arv.
Tihtilugu on halva käitumise põhjuseks selline mure, millega tegelemist ei saa nõuda niigi koormatud tavaõpetajalt. Kaugemale psühholoogi vastuvõtule minek on tülikas ja aeganõudev. Leidub ka koole, kus on puudu eripedagoog (Kauksi ja Saverna), logopeed (Vastse-Kuuste, Kauksi ja Saverna) või sotsiaalpedagoog (Kauksi ja Krootuse). Lisaks tasub välja tuua ka kooliõe puudumine (Tilsi, Ruusa, Kauksi, Vastse-Kuuste, Kanepi, Saverna ja Krootuse). Hea seis paistab aga olevat abiõpetajate ja HEV-koordinaatoritega, kes on enamikes koolides siiski olemas.
Ilmselt ei ole Põlvamaa ega Kagu-Eesti koolid ainsad, kes maadlevad tugispetsialistide puudusega. See mõjutab otseselt maakoolide õpilasi, õpetajaid ja teisi töötajaid. Õpetajad peavad tegelema õpilastega, kelle aitamiseks neil puuduvad oskused ja teadmised. Ühe tunni ajal tuleb korraga tegeleda väga erinevate õpilastega. Nii jääb keegi paratamatult ilma tähelepanust ja seab õpetaja raskesse olukorda. Kas jätta tähelepanuta HEV-õpilane või ülejäänud klass? Kannatajateks on siin üldjuhul kõik.
Pakun välja kolm lahendust tugispetsialistide puudusele. Esiteks, et muuta vastavad erialad atraktiivsemaks, peab riik tegema ülikoolidega koostööd. Teiseks tuleb läbikukkunud kaasava hariduse asemel tähelepanu pöörata hoopis erikoolidele. Miks panna kogu pinget maakoolidele, kellel ei ole tihti võimalust luua kõigile õpilastele sobivaid tingimusi? Mõnel õpiraskustega lapsel oleks kindlasti parem erikoolis, kus väljaõppinud tugipersonal on kogu aeg olemas. Kolmandaks mängivad tugispetsialistide puuduses rolli maapiirkondadele omased probleemid – väike töökoormus ja suured vahemaad. Siin aitab ainult regionaalpoliitika parandamine ja maaelu atraktiivsemaks muutmine.
Niikaua kui suletakse eluks vajaminevaid asutusi (poode, lasteaedu, koole, haiglaid, postkontoreid), tähendab maale kolimine kahjuks, et elu muutub palju keerulisemaks. Selleks on vaja palju rohkem aega ja raha, arvestades tänast kütusehinda ja elukallidust. Riik peab soodustama ja lihtsustama inimeste (eelkõige noorte perede) maale kolimist ja kohalik omavalitsus peab seisma selle eest, et eluks vajalik taristu oleks mõistlikus käeulatuses.
Jääb üle ainult loota, et ükskord saabub päev, kui maakoolide õpilased olenemata oma erivajadusest ning õpetajad olenemata oma närvikavast on linnakoolidega võrdses seisus.
Helen Rebane,
ajalooõpetaja ja Kanepi vallavolikogu haridus- ja noorsootöö komisjoni aseesimees (EKRE)
Lugu ilmus varasemalt Postimehes