25.02.2021
Hetk ürituselt Pärnus. Kõneleb Agnes Pulk, vasakul Helle Kullerkupp.
Pärnu linnavolikogu aseesimees, EKRE juhatuse liige ja Pärnumaa ringkonna juht Helle Kullerkupp pidas Vabariigi aastapäeval Pärnus kõne, milles hoiatas Eestit ees ootavate raskuste eest.
„Palju õnne meile kõigile, sest meie kallis sünnipäevalaps on tubli rahva abiga läbi 103 aasta jäänud püsima iseseisva vaba rahvusriigina!
103 aastat tagasi sündis läbi Vabadussõja valude ja surmade meie iseseisev riik, Eesti Vabariik. See sünd oli raske, elu ja vere hinnaga. Kes suutis siis uskuda, et meie väike rahvas seda suudab ja vastsündinud riigike jääb sadadeks aastateks ellu?
Meie esiisad suutsid lapsukesele välja kaubelda Eestimaaa sünnitunnistuse – Tartu Rahu lepingu. Kui on õige asi, siis ka suured ja vägevad täidavad väikese naabri tahet. Tänu meie esiisadele selle eest!
Iga sünd on millegi uue algus ja teekond läbi murede ja rõõmude.
Inimese jaoks on 103 aastat pikk aeg ja enamus ei suuda sellist kõrget iga saavutada. See on kolm inimpõlve. Ühe väikese rahvusriigi jaoks, mis on maakaardil vaid täpike, on see alles algus pikal teekonnal.
Oleme kasvanud 103 aastat ja jõudnud murdeikka.
Kõik me teame, mida see eluperiood inimese elukaarel tähendab: siseheitlused, vastandumine, uste plõmmimine, minema jooksmine, leppimine, andestamine ja lõpuks isiksuseks kujunemine, oma maailmavaate ja moraaliga.
Meie puberteetikust riigis käib tõsine heitlus, milliseks riigiks kasvada, missugune moraal, ideoloogia ja väärtused tulevikuks valida. Järgmisteks sadadeks aastateks.
See murdeiga toimib meie ühiskonnas täna igal tasandil. Perekonnad ja inimesed kahjuks murduvad.
Õnneks saavad paljud taas kokku. Enam ei minda kergekäeliselt ära, vaid rasketel aegadel tullakse tagasi oma pere ja juurte juurde.
Riigis murti katki tubli ja toimiv valitsus. Tervishoiusüsteem on murdumise äärel. Majandus lonkab kahte jalga. Haridussüsteem on virelemas teadmatuses. Inimeste lootus ja kindlustunne tuleviku suhtes on murdunud.
Kahjuks on see murdumiste ja katki minemiste algus. Igale katki minemisele eelneb murenemine, mõranemine, mädanemine. Miski ei juhtu üleöö, selle taga on alati inimene – ahnuse, kadeduse ja reeturlikkusega.
Meie, riigikodanikud, peame rohkem vastutust võtma, sekkuma, oma sõna ütlema ja kui vaja tänavatele tulema, et reetmisele, lagunemisele, moraalitusele ja tsensuurile kindel EI öelda ja plats puhtaks lüüa!
Senised Teise Eesti valitsejad on Põhiseadusesse küll kirjutanud demokraatia, justkui rahvale häält ja otsustamist andes, kuid nagu nägime 13. jaanuaril, on see vaid sõnad paberil ja Põhiseadus pole rahvasaadikutele riigi südametunnistuse koodeks.
Ainus kord viimastel aastakümnetel, kui oli otsustamisel, kas küsida rahva arvamust perekonna väärtuste kohta, mängiti tagatubadest tulevate käskude toel poliitetendust nimega „Valitsuses EKRE-st lahti saamine”
On häbiväärne, et valitsus ja Riigikogu reetsid oma tööandja – rahva, oma valija, võttes ära võimaluse rahvahääletusel küsida rahva arvamust. Just nüüd, kui ühiskond on teadlikult lõhki aetud ja kunstlikult lõhestatud nii elementaarses küsimuses, „Kas Eestis on perekond EMA ja ISA?”
See on valijate kõige räigem mõnitamine.
Kuid pange tähele, needsamad tänased sinu hääle ära võtjad tulevad varsti mõne kuu pärast sinu ukse taha su häält nuruma, kleepides kogu ühiskonna täis võltsnaeratusega poliitikute plakateid, lubades pudrumägesid ja piimajõgesid.
Pidage need nimed meeles, kes täna sulle võimalust ei andnud, vaid tegid ise ettepanekuid seadustesse kirjutada lastega abiellumist, mitme naise pidamist, kirikute tegevuse keelustamist, Venemaaga ühinemist…
Pidage need nimed meeles! Ja küsige sügisestel valimisdebattidel nendelt aru. Valija peab saadiku moraalsetes ja vaimsetes võimetes selgust saama, et tõsiseid valikuid teha.
Ja kui päriselt soovite, et teie valik ka jõuaks sinna, kuhu peab, tuleb kodust välja tulla, oma soov paberile kirjutada ning oma käega valimiskasti lasta. See on ainuke võimalus, et päriselt tehtud valikud internetiavarustesse ei rändaks ja me järjekordelt ei peaks imestama, nagu laulusõna küsib: „Kuhu küll need hääled jäid, mis neist on saanud?”
Kui küsida inimestelt, mida nad soovivad sünnipäevalapsele täna, siis vanemad inimesed soovivad esimese asjana rahu ja tervist. Nooremad soovivad kiiret internetti ja palju reisimist.
Aga on uus ajastu ja vana maailmakord ei taha enam hästi toimida, vanamoodi enam edasi ei saa, aga uuena ei oska ja keegi täpselt ei tea, kuidas see käib.
Vajame tõelisi rahvusriigi juhte, kes maailma tormituultes kreeni kiskuva riigilaeva jälle kindlale kursile viiks.
Head inimesed, aitame meie murdeeas riiki koos hoida, aitame nendest kasvuraskustest üle saada võimalikult valutult ja väheste kaotustega.
Märkame üksteist südamega ja õiglustundega, tegelikult hoolides ja märgates, ärme kaeba üksteise peale ega poe peitu, kui kodanikukohust on vaja täita
Et järgmiseks oluliseks verstapostiks 100 aasta pärast, kui riigist peaks olema kasvanud täisealine, oleks ta jätkuvalt vaba ja iseseisev rahvusriik, oma meele, keele ja kultuuriga.
Et meie pealinnas Tallinnas oleks vaba rahva poolt valitud väärikas ja lugupeetud Valitsus, mitte rahvasuus kutsutud Viletsus. Et Toompea poleks täna rahvasuus kutsutud Vargamägi.
Et Riigikogu saalis istuksid rollomiljonäride, jokerdajate, korruptantide ja riigivaraste asemel eetilised ja patriootlikud rahvateenrid. Ütleb Pühakirigi: „kes iganes teie seast tahab esimeseks saada, see olgu teie teenija”.
Meie teiega ei näe järgmist, 200. juubelit, kuid selleks ajaks on meil ja meie järglastel püha kohus kasvatada riik ja rahvas nii tugevaks ja kindlaks kui kalju. Nagu ütleb laulusõna”Jää seisma Kalevite kange rahvas ja seisa kaljuna me kodumaa”.
Oleme kultuuri- ja laulurahvas. Meie paljud isamaalised ja tõsimeelsed muusikud on loonud ettekuulutavalt tähenduslikku muusikat, laulnud sellest ja pannud rahva sellest laulma:
„Looja hoia Maarjamaad ja andesta me vead” või „ Hoia Jumal Eestit, meie kodumaad, õnnista me rahvast, saada kosumist, puhasta meid kurjast ja anna kasvamist…”
Et neid väärikaid sünnipäevi tuleks lõpmata palju ja sadu põlvkondi eestlasi kestaks sel kallil Maarjamaal!
Et sini-must-valge lehviks Toompeal ja koduõues. Et teerajad ausammaste ja mälestuspaikade juurde ei rohtuks.
Õiglase ja vaba Eesti eest!“