Vikerraadio hommikused uudised panid kõrvu kikitama. Kas ma kuulsin õigesti? „Pooled valitsusministrid tulevad kohalikel valmistel kandideerima!“
Kas ministrid saadetakse kohapeale tegema ebaõnnestunud haldusreformi vigade parandust? Või on neil tööpuudus? Ei, sõbrad, nii lihtne see pole. Võimuerakonnad ajavad oma kombitsaid veelgi sügavamale. „Kahe tooli“ seadusega rajati selleks roheline tee. Kohalikud valimised on eelmäng 2019. aasta Riigikogu valimistele ja positsioone võetakse sisse varakult.
Loogika ütleb, et kui oled minister, siis on sul suur vastutus ja palju tööd. Meenub majandusminister Kadri Simsoni hiljutine väide, et ta ei jõua kõigisse arvudesse sügavuti minna, sest on ülekoormatud, tööpäevad on 12-tunnised. Nüüd aga väidab proua minister, et kandideerib Pärnu linna volikogusse.
Minister Pomerants tunnistab ausalt, et Riigikogu ja kohalikud valimised on tsükliliselt lahus ja tema tahab ühes või teises valitavas institutsioonis „kohal“ olla. Põllumajandusminister Tamm lubab lausa Põlva valla volikoguesimeheks hakata. Kas Eesti põllumajandus on nii lootusestus seisus, et selles ministeeriumis enam midagi teha pole?
Peaminister Ratas vähemalt tunneb head tava, et tema ametipostilt kohalikule tasandile ei laskuta. See veel puudus, et peaminister ja president kohaliku elu küsimuste ja otsutajate konkurentsis tahaksid „parti tegema“ tulla.
President Kersti Kaljulaid on parditamise „läbi hammustanud“. Tsiteerin: „Ees seisavad kohalike omavalitsuste valimised. Küsige kandidaatidelt, kas nad on valmis teid teie püüdlustes toetama, kui teil on teotahet. Või hoiavad nad kinni aegunud juhtimismudelist, kus kord valitud juhid otsustavad ise, mis on nende rahvale hea ja kiidavad endi otsuseid teie raha eest loodud meedia vahendusel?“
Valija ei tohiks minna liimile ega valida peibutusparte, kes maakonnas iialgi tööle ei hakka. Selliselt koha saanud volinik ei otsusta ise midagi, vaid küsib juhiseid erakonna keskkontorist ja hääletab nii nagu kästakse. Ministriprouasid ja –härrasid ei huvita kohalik kool, transport ega teede korrashoid, vaid võimu kindlustamine.
Andkem kohalikel valimistel võimalus inimestele, kes ka tegelikult seda tööd tegema ja vastutust kandma hakkavad. Külakogukonna huvides on, kui iga vähegi töö- ja võitlusvaimu ülesnäitav külamees või-naine panna kandideerima kohalikku võimuaparaati. Ka president Kaljulaid soovitas oma aastapäeva kõnes valida neid, kes tulevad teie kodukohta tegema selliseks nagu kogukonnale vaja ja sobiv on.