20.01.2025
Kogu selles rohepöörasuses on Eesti taas uhke nagu väike vihmauss, kes lubati esimest korda elus kalale kaasa võtta.
Oleme osalised tohutusuurtes ja kallites üritustes, millest ei meil ega kellelgi teisel vähematki kasu pole. Rohepööret ennast võib aga pidada planeedi loodusele kõige katastroofilisemalt mõjuvaks kataklüsmiks peale Chicxulubi asteroidi maalekukkumist (kui mitte arvestada Homo sapiens´i ilmumist).” Niimoodi kirjutab oma 2023. aastal avaldatud raamatus “Suur rohepesukäsiraamat” Jüri Liiv, materjaliteadlane, leiutaja, muheda sõnaseadmiseoskusega kirjanik.
“Senikaua, kuni pole uusi ja odavaid lahendusi põlevkivielektri asemele, meie oma põlevkivielektrist loobuda ei tohi, rääkimata töökohtadest mis siin on, rääkimata sotsiaalsest kasust või kahjust, mis sellega seotud on. Me räägime Eesti konkurentsivõimest, me räägime jõukusetasemest, me räägime sellest, et Eesti inimesed peavad saama oma kodu valgustada ja kütta, niimoodi, et neil pisar ei tule silmast välja liiga kalli hinna pärast. Jah, kõik on olemas, tuuleenergia on olemas, päikeseenergia on olemas, juba arenevad ka akud, millega seda kõike üleöö või külma ilma või pimedaga kasutada, aga see on kohutavalt kallis! Ei! Senikaua kuni kuskil rikkas ja teaduspotentsiaaliga meist ammu üle olevas riigis ei mõelda välja uusi ja odavaid lahendusi, senikaua meie ei tohi oma põlevkivienergiat prügikasti visata!” Sedasi rääkis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme juba aastal 2018 ühes oma intervjuus.
6. veebruaril algusega kell 16.30 on Vändra Kultuurimajas harukordne võimalus kohtuda mõlema eelpoolnimetatuga. Teemaks viimasel ajal Eestis tuure koguv rohepööre ja ka meie valda puudutav surve kõikjale tuulealasid paigutada.
2022. aastal kiitis Riigikogu heaks energiamajanduse korralduse seadusemuudatuse, mille järgi aastaks 2030 peab taastuvenergia moodustama elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 100 protsenti. Seadus sai toetuse kõikidelt Riigikogu erakondadelt, välja arvatud EKRE. Sisuliselt on tegu maailmarekordiga, kuna Euroopast tulenevad ettekirjutused piirduvad pea poole väiksema taastuvenergia osakaaluga. Valitsuse kava on kritiseerinud nii energiaspetsialistid kui majandusteadlased, nad on nimetanud, et tegu on pigemunistusega, mis reaalsusest kaugel. Kusagil pole esitatud plaani, kuidas tagada elektrisüsteemi varustuskindlust ja energiajulgeolekut.
Tuuleenergiahullus on jõudnud ka Põhja-Pärnumaa valda. Sopi-Tootsi tuulepark on vaevu tööle saanud hakata, kui juba jõuavad volikoguetteuute tuulealade planeeringud. Tootsi puhul kuulsime, kuidas kohalikud hakkavad saama soodushinnaga elektrit, kuidas tuulepargi kõrval asutavasse uude tööstusparki on investeerimispakkumisi tulemas, reklaamiti hoogsalt Rootsi ettevõtte Smart Power FarmSPF AB plaani luua 40 000 ruutmeetrine kasvuhoone, töökohti ca 50-le kohalikule. Sellest kõigest on tänaseks järel vaid tühjad sõnad. Et ettevõte on kadunud, likvideeritud juba 2024. aasta aprillis, sellest said volikogu liikmed teada meedia vahendusel, vallavalitsus on vait. Tootsi inimestele sooduselektrist enam ei räägita, sügisel, kui “Enefit Green” tegi tuulepargis huvilistele ekskursiooni, öeldi välja hoopis, et nemad jaeklientidega ei tegele. Kuid võivat tulevikus kaaluda. Aga kust siis need väited pärit on, mida omal ajal kindlas kõneviisis esitati? Me elame ajal, kus elektrita ei saa. Väike eelis on maapiirkonna inimestel. Kel on kättesaadav allika- või kaevuvesi, puuküte, kasvõi välikäimla, need tulevad enam-vähem toime. Palju keerulisem on linnade magalarajoonides. Ja iroonilisel kombel on just linnaelanike seas suuremtoetus nn “rohelisele energiale”. Eks linnades ongi seni esinenud tunduvalt harvem elektrikatkestusi, võibolla kulukski neile üks väike “äratus” ära?
Siiski, ei taha inimestele halba. Aga just see meid tulevikus ees ootab. Juhitamatut tuuleenergiat soovitakse tasakaalustada gaasielektrijaamadega. Põlevkivi, mis on meie maapõues olemas, oleme ise maksustanud ülikalliks, põlevkiviplokid seisavad, “kliima huvides”, või siis kingime need ära Ukrainale, kus kliimamuret ilmselt pole, ja ehitame kalli raha eest uued jaamad. Gaasiga. Mida saab Venemaalt. Kust see loogika? Vändra inimesed mäletavad kindlasti veel paari aasta taguseid gaasist tulenevaid keskküttehindasid. Aga küte on sesoonne, nüüd tahetakse kogu elekter gaasist sõltuma panna.
Tsiteerin Sandor Liivet, endist Eesti Energia juhti, kes ütles 8. jaanuaril ETV Esimeses Stuudios: ”Kui ma oleksin gaasitootja, siis minu strateegia oleks kindel, et selleks, et omagaasi saaks jätkuvalt suures mahus müüa, siis ma propageeriks massiivset tuulikute ja päikeseparkide ehitust.” Siit edasi saab igaüks ise mõelda.
Õnneks on maailmas hakanud tuuled muutuma. Ameerikas valiti eelmiseaasta novembris uus president Donald Trump, kes on oma sõnul kategooriliselt raiskavate ja kallite tuuleparkide vastu. Ka Euroopa on vaikselt oma plaane muutmas. Mitmed suured tuulepargid teatavad järjest, et ei tule enam majandamisega toime. Ka meil tuleb ühel hetkel kätte olukord, kus tuuleärimeestele enam toetusi ei maksta. Sellega nende tegevus lõpeb, aga mida teha juba valmis ehitatud tuulikutega, mida enamkeegi ei hoolda?
Tuletan meelde, et Eesti Vabariigi valitsus otsustas alles hiljuti anda loodavatele meretuuleparkidele 2,6 miljardit riigiabitoetust. See tuleb meie kõigi taskust, sinna lähevadki maksutõusud, see kõik on meie oma inimeste arvelt. Iga mõistusega inimene saab aru, et see ei saa kesta lõputult, kohalik rahvas ei jaksa igavesti nuumata välismaiseid arendajaid, kes siis börsi kaudu meilt veel kallist hinda elektri eest kasseerivad. Surve on suur, erinevalt paljudest teistest omavalitsustest, on Põhja- Pärnumaa vallavalitsus innukas tuuleparkide toetaja. Siin on aeg kodanikel oma õiguste eest seisma hakata.
Niisiis, täpsemalt saate kuulda 6. veebruaril kell 16.30 Vändra Kultuurimajas, kus teie ette astuvad oma ala absoluutsed tipud Martin Helme ja Jüri Liiv! Ärge jätke võimalust kasutamata.
Helle Laantee, Põhja-Pärnumaa vallavolikogu liige, EKRE