31.07.2023
Helle-Moonika Helme
Keset südasuve ja õnnist puhkuseaega ründab Eesti inimesi jõhkralt ja igapäevaselt üks tont, mille nimi on Reformierakonna valitsuse poolt kavandatav automaks.
Reformierakonna valetajate valitsusele omaselt üritatakse seda maskeerida muidugi järjekordse eufemismiga – mootorsõidukimaks ehk et valitsuse stratkommarid tõenäoliselt loodavad, et kui maksust sõna „auto“ välja jätta, siis eluraskuste tõttu stagneerunud ning kolmel kohal töötavad inimesed ei saa äkki arugi, millega on tegemist ning ei seosta seda valitsuse eesmärgiga tulla lihtlabaselt nende isikliku vara kallale. Ja isegi kui saavad, siis ega Võrklaev ja Kallas ju ei hooli, nad on veendunud, et võivad teha mida iganes, pisut nurinat käib asja juurde ja küll inimesed lõpuks ära harjuvad. Nutavad ja maksavad.
On päevaselge, et Eesti inimene oma autost ei loobu. Sellel on mitmeid põhjuseid, kuid lihtsalt puhtpraktiliselt poleks see võimalik! Kas kujutate ette, et meie kliimas inimesed aastaringselt oma vajalikud tegemised müntrohelise linnaratta seljas seeliku ja juuste lehvides elegantselt ära saavad tehtud nagu Kaja Kallas ükskord nooblilt ette näitas? Või tuhandeid eurosid maksva kastirattaga nagu üks reformierakondlasest kastirataste maaletooja päevast päeva promob? Loomulikult mitte.
Enamikul eesti inimestel seda võimalust lihtsalt ei olegi. Näiteks maanaistel, kel lasteaiad ning koolid kodukohas ära kaotatud on ning kõik eluliselt vajalikud teenused, poed ja pisimgi meelelahutus kodust kümnete kilomeetrite kaugusele jäävad. Neil kindlasti ei ole kuidagi võimalik oma laste, loomade ja muu majapidamisega toime tulla ilma autota. Maal aastaringselt jalgrattaga ei sõida või jala ei käi nagu progressivistid ette kujutavad. Ja enamik inimesi ei taha ka kolida 15 minuti linnadesse, sest kõlagu see nii ilusti kui tahes, on see tegelikkuses düstoopia. 15 minuti linna idees ei ole midagi inimväärset, selles ei ole hinge, selles ei ole normaalset elu. See on kõigest sunnismaisus.
Liberaalide lobbist ja suursponsor Bolt reklaamib küll iga päev, et müü oma auto meile ja sõida Boldiga. Aga maal oma viimaseid veeringuid Villigutele viia, et saada tööle, kooli, poodi, lasteaeda, see pole võimalik! Ja tegelikult kui hästi järele mõelda, siis ei peaks seda ka linnas tegema. Sest tulles tagasi keskkonnasäästliku eluviisi juurde – kas on vahet, milline auto täidab linnaruumi – kas isiklik või Boldi teenust pakkuv auto? Auto on auto ning ma väidan, et kui isikliku autoga tehaks üldjuhul päevas kaks või kolm sõitu, siis Boldi autod on kogu aeg liikluses ja risustavad linnaruumi.
Kui me päriselt ka tahame, et inimesed liiguksid rohkem või kasutaksid ühistransporti, siis tuleks Bolt kui selline üldse ära kaotada. Praktika ju näitab, et kui see mugavusvõimalus on olemas, siis inimene ei kõnni isegi lühikest otsa jala, vaid tellib Boldi. Ja elektritõuks või elektrijalgratas ei anna samuti kellelegi füüsilist koormust, pigem vastupidi – nii nagu autoga saad istudes edasi, saad tõuksiga seistes edasi. Nii et kui tahaksime päriselt propageerida tervislikku eluviisi, siis tuleks see bolditamine resoluutselt lõpetada. Nagu mõned riigid juba teinudki on. Sest maksude ja töötasudega nihverdavad nad nagunii. Ja üleüldse, parem maksustage siis juba Bolt, mitte inimeste isiklikke autosid.
Tulles aga tagasi kavandatava automaksu juurde, siis on äärmiselt küüniline, kuidas püütakse inimesi lollitada lubadusega, et ega see maks ikka nii suur ei tulegi ja mis see 20 või 50 eurot aastas ikka on ning jäetakse mulje nagu enamik autoomanikke hakkakski nii väikest maksu maksma. Tegelikkuses aga on selle valitsuse plaan sootuks salakavalam. Nii näidatakse esialgu maksu suhteliselt väikesena, et inimesed ei läheks kurjaks ega vihaseks vaid lepiks. Kuid siis, kui automaks seadusena on sisse viidud, hakkab automaksu suurust juba kehtestama edaspidi rahandusminister oma määrusega. Ehk et ilma igasuguse ühiskondliku või parlamentaarse debatita saab edaspidi seda maksu tõsta kasvõi igal aastal ja nii, et inimesed lihtsalt avastavad oma maksuteatisel, et jälle on seal uus ja suurem number, mida riik sinult saada soovib.
Kõige kõvemahäälselt valetatakse meile, et automaks tuleb sisse seada seepärast, et see aitab päästa kliimat ning säästa keskkonda. Loomulikult on see järjekordne häma. Viidatakse ka, et me peame lõpuks ometi olema ja tegema nagu kõik teised ning kõigis teistes riikides on automaks ja muud varamaksud. Mis tegelikult ei ole tõsi – esiteks kõigis riikides ei ole ja neis riikides, kus seesugused maksud eksisteerivad, on ka elatustase kõrgem, palgad suuremad. Ning ka neis riikides rahvas ägab selle maksuräkiti all ammu ja kiristab hambaid, eriti praegu kui inflatsioon räsib riike globaalselt ja tavalised inimesed ei jõuagi enam oma kodude ja autode eest riigile andamit maksta.
Reformierakonna, sotside ja Eesti200 valitsus loomulikult rammivad keset suve jõuliselt automaksu ideega edasi. Valetades ja vastukäivaid argumente põhjenduseks tuues. Ja kui enam muud üle ei jää, siis alati kõlbab lauale lüüa Reformierakonna stammargument – riigi rahandus peab olema korras ja riigieelarve tasakaalus.
Mida tehakse muidugi meelega teades, et eestlane on loomult konservatiiv ja on siin laiuskraadil ellu jäänud ainult tänu kokkuhoidlikule eluviisile. Ja see on nii küüniline, kuidas seda täis sahvri argumenti Reformierakonna poolt alati letti lüüakse, kui on vaja midagi rahvale vajalikku või armsat või omast ära võtta, inimeste elu kasinamaks korraldada või läbi suruda maksutõuse, sest muidu jääb sahver tühjaks. Ja hoidku jumal selle eest!
Eesti inimene on siiani olnud kannatlikult nõus end piirama selle nimel, et meie „parimad pojad“ võiksid kanda Euroopa parima rahandusministri tiitlit. Tasakaalukas eestlane on lasknud end jätkuvalt lummata sõnal „tasakaal“, kui seda kasutatakse riigieelarve puhul, mõistmata, et riigieelarve loogika on hoopis midagi muud, kui tema väikese pere eelarve koostamise loogika ning need loogikad on absoluutselt erinevad. On olnud siiani nõus ka e-valimiste petuskeemidega selle nimel et Eesti valitsejad saaksid maailmas ringi käia rind kummis ja rääkida meie e – riigi eduloost. Kuigi kogu see süsteem on loodud vaid selleks, et Reformierakond saaks olla võimul igavesest ajast igavesti, kuni jätkub veel üks põlvepikkune eesti poisike või kuni rahvusvahelised isandad neid siin võimul sallivad.
Et piiritaguste jõudude toel võimul edasi olla, on reformierakondlased lubanud Eesti rahva sahvrisse kümneid ahjualuseid, kes seal priitumalt kõigi varudega maiustavad ning rahva poolt raske tööga teenitu ära laristavad. Ühed neist nõuavad rohelisi lõugu laiutades aina rohkem ja rohkem, teised loovad sahvrinurgas sadu ideoloogilisi ja triibulisi töökohti. Kolmandad on ehitanud sahvri tagaseina sisse luugi, kustkaudu nad eesti rahva poolt varutut kõigile soovijatele laiali jagavad ning neljandad on meistrid vene karu kujutamisel ja sellega vehkides võtavad iseenesestmõistetavalt suure osa sahvri sisust oma kontrolli alla, nõudes seejuures täielikku kriitikavabadust ja salastatust.
Kui vaadata, mis viimasel ajal riigis on toimunud, siis tabad end mõttelt, et meil ei ole tegemist mitte ainult valetajate valitsusega (kes sai ju võimule valetades, et maksud ei tõuse) vaid ka kiusajate valitsusega. Sest kuidas on muidu võimalik, et järjest ja järjest tuleb Stenbocki majast algatusi, mis ei tee inimeste elu mitte paremaks vaid pidevalt halvemaks.
Viimane arvamusküsitlus näitas, et 72% eesti inimesi ei toeta automaksu sisseseadmist. Aga valitsusel on rahva arvamusest ükskõik, sest ega nemad ometi mingid närused populistid ei ole, kes teevad seda, mida rahvas tahab! Nemad teevad ikka seda, mida vaja on. Ega nad ometi ju mingid rahva teenrid ei ole! Nemad on valitsejad, kes teevad seda, mida ise õigeks peavad. Või seda, mida nende globaalsed peremehed neil käsivad teha.
Ja see mingi tühine pisike rahvakilluke, keda nad valitsevad, ega selle rahva mured või vajadused ei loksuta globaliste karvavõrdki. Inimesi ongi maakeral liiga palju ja kõige kõvemini saab neilt kiita selle riigi valitsus, kes populatsiooni vähendamisega oma rahvast pihta hakkab.
Selle asemel, et päästa Eesti maakoole, töökohti maal ja maaelu, on neil vaja päästa kliimat. Selle asemel, et edendada riigis ettevõtlust ja oma rahvuslikku majandust, tapetakse seda ideoloogilise rohepöörde hullusega. Kaja Kallas sedastas ju üsna kõrgilt, et kes progressile jalgu jääb ning hakkama ei saa, peabki oma uksed kinni panema ja selline ettevõtluskeskkonna korrastumine ongi hea. See olla koguni ajastu märk.
Eks ole – eesti inimesed, kes on aastaid ja aastaid oma tööd ja energiat panustanud, et üles ehitada oma ettevõtteid ja kes on tööd ja leiba andnud mitte ainult iseendale vaid ka paljudele oma kaasmaalastele, peavad kõik selle nüüd ohvriks tooma globalistlikule kliimaaltarile, mille üks käsk on – sina ei pea mitte ise otsustama, kuidas oma elu korraldada vaid pead seda tegema ainult nii nagu lubatud on. Olgu see kuitahes jabur või sulle kahjulik.
Uueks kirikuks on nüüdsest peale kliimaministeerium ja selle peapreestriks on Michal, kes keelab, käseb, poob või laseb, täpselt nii kuidas parasjagu ülaltpoolt ette kirjutatakse. Ja kliimaaltari armulauale pääsevad vaid need, kes õlitatud poomisnööri ise ette valmistavad ja kaasa võtavad.
Tegelikult tahaks öelda Kaja Kallasele, Kristen Michalile ja kogu valitsusele, et jätke rahvas oma hullustega rahule, alustage kliima päästmist parem kõigepealt iseendast. Minge Brüsseli kokkusaamistele ja kliimakonverentsidele ja NATO tippkohtumistele samuti jala või jalgrattaga nagu nügite tegema lihtrahvast või kõige parem – ärge minge sinna üldse. Püsige kodus ja ajage oma riigi ja rahva asja.
Sest kõige keskkonnasõbralikum tegu mitte ainult meile vaid ka kõigile teistele riikidele – oleks ehitada üles omaenda rahvusriike. See oleks tõeliselt keskkonnasõbralik ja Eesti võiks sellega alustada, näidates eeskuju ka teistele. Olgem siis selles esimesed, oleks kasulik nii meile kui ka sellelesamale kliimale, keda sõnades niiväga päästa tahetakse.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)