Teisipäeval oli valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, eelnõu sai EKRE fraktsiooni saadikult Helle-Moonika Helmelt karmi kriitika osaliseks.
Helle-Moonika Helme: “Siin on kirjas väga ilusad sõnad selle seaduse eesmärgi osas, et seaduse muutmise peamine eesmärk on muuta eesti keele kasutamise nõuete täitmise järelevalve tõhusamaks, suurendades selleks sunnimeetmete ja trahvide mõju. Lisaks on muudatuste eesmärk täiskasvanute eesti keele õppe korralduse tõhustamine.
On ka kirjas, et täiskasvanute eesti keele õppeks on viie aasta jooksul kulutatud ligi 68 miljonit eurot, aga keeleoskuse kasv ühiskonnas on olnud aeglane. Me võime ju arutada, kust see tuleb või miks see niimoodi on, aga me teame, et küsimus ei ole ju tegelikult ainult rahas. Küsimus on keeleõppe seisukohalt tihti palju rohkem, ja see on pigem ikkagi riigi võimes ennast kehtestada ja ka riiklikus väärikuses.
Ministri vastustest tuli välja väga selge ambivalentsus nendes küsimustes. Me võime ju rääkida eesti keele kaitsest ja koostada seadusi, aga kui tegelikkuses, päriselus saadetakse sihtrühmadele keeleoskuse kohta vastuolulisi signaale ja samas pakutakse lahkelt raha, et palun-palun ainult tulge ja õppige eesti keelt, siis paremaks ei lähe ju midagi. Kui Eesti riigiasutused ei aja selga sirgu ega jaga kogu infot ainult eesti keeles, siis miks peaks üldse keegi eesti keelt õppima? Kui keegi, kes on tulnud Eestisse paremat elu ja tööd otsima ja saab siin oma igapäevase leiva teenitud, elu ära korraldatud ilma eesti keelt oskamata, siis miks ta peaks eesti keelt õppima ja oskama?
Tegelikkuses me teame, et Eestis on piirkondi, kaasa arvatud pealinn Tallinn, kus on piisavalt venekeelseid töökollektiive ja ka ingliskeelseid rahvusvahelisi töökollektiive, muide, ja on elukeskkond, kus inimesel ei lähe üldse eesti keelt tarvis, et hakkama saada. Tööl saab omavahel vene keeles hakkama, tööandja on venekeelne, töökaaslased samuti. No milleks? Lähed poodi, venekeelne kassas, lähed taksoga, sõidad koju, venekeelne roolis, küsid tänaval teed või tahad suhelda, venekeelne kaaskodanik lahkelt suhtleb ja aitab. No mis Eesti riigist me siinkohal siis räägime?
Pärast 2022. aastat on asi läinud ikka nii hulluks, et eestlased tunnevad oma kodumaal kahjuks, et me elame nagu väikesel Venemaal, vene keel on kõikjal ümberringi. No reklaamid kaubanduskeskuses on kadunud, vähemalt minu sellise tunnetuse kohaselt, aga kaubanduslikud teadaanded trükiste näol on ikka kakskeelsed. Milleks siis õppida, et sai on sai, kui sa saad endale pildimaterjali koju, kus sa näed, et on saiapilt ja kirjas “bulka”? Siis ei olegi vaja teada, et eesti keeles on “bulka” sai. Ei ole.
Minister ütleb, et ärme lase end keeleküsimustes kurjaks ajada. No eesti lapsevanemad on juba väga kurjad ja õnnetud, et nende lapsed peavad oma päevi veetma lasteaias ja koolis, kus nende õpi- ja koolikeskkond on valdavalt venekeelne. Paljudes töökollektiivides on töökeskkond seoses valdavalt venekeelsete töötajatega samuti venekeelne. Inimesed kurdavad, et venekeelsed on oma üleolekut tunnetades nendes töökollektiivides ka juba täitsa ülbed – ülbed eestlaste ja eesti keele suhtes. Ja see on 30. taasiseseisvumise aastal väga kurvastav.
Minister kasutas oma vastustes jälle ka väga vastuolulist demagoogiat, kui ma küsisin, miks on lubatud töökuulutustes vene keele nõue. No kellele? Vene turiste meil ju enam ei ole ega tule. Venekeelsed inimesed peaksid ju Eesti riigis eesti keelt rääkima või vähemalt püüdma sinnapoole. Nii et mingit taolist nõuet ei peaks ju üldse olema. Läti on selle ära keelanud, nii et saab ju küll. Ja see jutt, et iga keeleoskus on siin jälle väärtus omaette – selles osas ma olen nõus. Ma olen isegi mitut võõrkeelt õppinud. Aga keelte oskamine isikliku intelligentsuse näitajana on üks asi, aga riigi poliitika kujundamine on hoopis midagi muud.
Nii et ma ootaks riigi esindajatelt ja valitsejatelt ikkagi kindlaid seisukohti ja üheseid sõnumeid. Ja mitte ainult mina, vaid tegelikult terve ühiskond ootab. Ma isegi ütleks, et tegelikult peaks alustama sellest, et kui eesti keeles tööd küsida ei oska, siis tööd ei saa. Punkt. Sest see info levib immigrantide ja nende hulgas, kes plaanivad Eestisse elama tulla kiiresti.
Ja ma väidan, et eesti keele oskus suureneb kärmelt ilma selletagi, et Eesti riik peaks hakkama keeleõppesse matma järjest ja järjest kümneid ja kümneid miljoneid, nagu seda on siiani tehtud. No kaua me palume ja palvetame neid immigrante: palun õppige, palun õppige! Kaua me peame nägema neid silte teenindaja rinnas “õpin eesti keelt”? Kui kaua? Kas see on mingi elukestev õpe või? Ei. Mina ütlen, et eestlaste ootus on õigustatud ja põhjendatud, et kui ta elab ja töötab oma põlisel kodumaal, ta ei pea ootama, lootma ja paluma mitte kelleltki, et temaga suheldakse eesti keeles – ei töökollektiivis, tänaval, koolis ega mitte kuskil.
Ja me näeme lähiriikides, kuidas seoses immigratsiooniga on aastaid käitatud neid riiklikult rahastatud kodustamisprogramme, kuhu kallatakse meeletult maksumaksja raha eesmärgiga, et no integreerime nad ära meie asukohariiki, need võõrkeelsed ja võõrmeelsed. Mida kõike kinni ei maksta? Ja see on paraku juba nii ka Eestis. Küll keeleõpet, küll haridust immigrantide lastele, küll mitmekesisust kultuuriruumis, sotsialiseerumist läbi sotsiaaltoetuste ja üldiselt, aga mida suuremaks paisub immigrantide kogukond, seda vähem tõhus, aga maksumaksjale kallis igal juhul on kõik need kodustamisprogrammid, mida riigid rakendavad. Ja Eesti võiks olla selles mõttes mitte sabassörkija ja teiste vigade järgitegija, vaid teiste vigadest õppija. Sest muidu meie vaimusuurus ja uhkus oma keele ja kultuuri üle jääb võõrastele ühel hetkel lihtsalt alla.
See eelnõu siin on liiga vähe ja liiga leebe. Ja isegi kui see oleks karmim, ei muuda see siiski midagi, kui me juurpõhjuse ehk immigratsiooni osas lähitulevikus midagi ette ei võta.”