09.01.2019
Helle-Moonika Helme
Kui kõikide erakondade programm tekitaks avalikkuses sellise maavärina, nagu on seda teinud EKRE värske valimisplatvorm, saaks rääkida tõelisest sisulisest debatist suurte ideede tasandil.
Paraku on teiste erakondade väljapakutu haigutamaajavalt tühi, kulunud ja õõnes ning kuigi ehk aastaid tagasi mõni idee neis kõlaski säravalt ja uuenduslikult, on selge, et kõik mis on toonud meid riigina siia, kus me oleme, ei vii meid enam edasi. Kui väljapakutud lahendused seisnevad enne valimisi suures osas vaid selles, et keelame EKRE ära, muidu me ei saa enam mugavalt vanal rajal tammudes edasi toimetada, siis on ikka väga kurb see olukord, kuhu me 27. iseseisvusaastal jõudnud oleme.
Soovitan kõigile analüütikutele, oponentidele ja konkurentidele meie programm mõttega läbi lugeda ning mitte näha seal ainult seda, mida annab propagandistlikeks lajatusteks ära kasutada, vaid võtta seda kui tervikut, mida võiks ja tuleks rakendada kõigil, kel on siiras soov, et Eesti elu ka päriselt edeneks.
Tunnistage, et sellist kapitaalset riigireformi vajab ja ootab meie riik juba ammu. Meie ettepanekud võivad tunduda pöörased, ja kes suudab kaasa mõelda vaid peavoolu ja propaganda tasemel, neile ka teostamatud ning kulukad. Kuid mis mõttes meil ei ole raha, et seda kõike ellu viia? Loomulikult on!
Meie riigieelarve maht kasvab igal aastal, küsimus on prioriteetides, kuidas seda majandusest ja inimestelt kokkukogutud ressurssi kasutatakse. Kui vaadata meeletuid summasid, mida on aastate jooksul lihtsalt raisatud (ilma igasuguse poliitilise vastutuseta, muide!), siis ainuüksi nende minevikus tuulde lastud summadega oleks võinud meie riigi ja rahva jaoks palju ära teha. Võibolla elaksime siis ka niipalju paremini, et üle saja tuhande eestlase ei oleks majanduspõgenikena teiste riikide rahvamajandusi üles ehitamas. Nimetame ainult mõned – ESM, Estonian Air, Eesti Energia totaalselt läbikukkunud suurprojektid. Kuid lisandumas on Rail Baltica, pool miljardit läheb meie elektrivõrgu praegusest lahti ja Euroopa suunale ümberühendamiseks, sadu miljoneid ideoloogiliste MTÜde ja sihtasutuste rahastamiseks, bürokraatide ( kelle funktsioon on ahistavate eurodirektiivide maaletoomine ja elluviimine ) ülalpidamiseks…
Seda loetelu, milleks kõigeks meil poliitilist tahet on raha välja anda, selle asemel, et oma riigi ja rahva heaks sellesama ressursiga midagi ära teha, võiks jätkata vist nii, et Issanda päike läheb enne looja, kui kõige üleslugemisega lõpule jõuab. Ja kui keegi tuleb siin laenuvõtmise kahjulikkusest kraaksuma, et see on justkui meie laste ja lastelaste arvelt, siis praegusel ühisraha euro ajal, kus kõik teised Euroopa rikkad riigid on võtnud ja võtavad laenu, sest see on nii odav raha millegi ärategemiseks tuleviku jaoks, elavad just sakslased, prantslased, itaallased, kreeklased jt. juba praegu meie laste ja lastelaste arvelt, ainult mitte meie ise.
Enne valimisi on parim aeg selliste küsimuste üleskerkimiseks ja neile erinevate poliitiliste jõudude poolt vastamiseks. Las valija mõtleb kaasa ja teeb oma valiku. Rahvas ei ole rumal, ei maksa inimeste tervet mõistust alahinnata. Neist asjadest peaks aga suutma rääkida ilma propagandistliku ajupesu, mahatampimiseta, väljamõeldud süüdistusteta. Kuid ilmselgelt on liiga paljudel liiga palju kaotada ning terve mõistuse asemel prevaleerib avalikkuses vaid hüsteeria, paanika ning vanast ja äraelanust kinnihoidmine.
Meie jaoks on riigieelarve kui moraalne dokument, millest tehtavate kulude eesmärgiks on tagada meie inimestele inimväärne ja väärikas igapäevaelu ja toimetulek. Ettevõtjatele tuleb tagada ahistavatest piirangutest ning regulatsioonidest vaba ettevõtluskeskkond, vähendades tööjõumakse, mis annab neile võimaluse tõsta töötajate palku, kaotades sellega ära ka olukorra, kus ühelt poolt ei leia tööjõudu, sest makstav palk ei ole piisav ning samas ei saa tõsta ka palka, isegi kui tahaks, kuna proportsionaalselt ettevõttest maksudena väljaminev raha ei kata ära mõistlikku motivatsiooni ettevõtluses tegutsemiseks.
Praegune valitsev ideoloogia näeb ellujäämise eeldusena vaid maksutõuse, kuid meie näeme hapnikukraanide lahtikeeramist majanduse jaoks madalamates maksudes. See käivitaks tegevuse enamikes neis sektorites, mis meie riigile tegelikku tulu teenib ning tooks kaasa ka kiire palgatõusu.
Pensionite ja toetuste tõus on aga elementaarne olukorras, kus keskmine leibkond kulutab praegu märkimisväärse osa oma sissetulekutest toidule ja kus paljud perekonnad virelevad toimetuleku piiril. Seejuures on naljakas väide, et toetuste tõusuks ei ole raha. Vabandust – aga kas see raha kaob ringlusest kusagile ära? Kas inimesed panevad selle madratsi alla või matavad maha? Enamik inimesi kulutab selle ära, see läheb meie rahvamajanduses ringlusse, jõuab ringiga tagasi meie eelarvesse. Lisandväärtusena on aga pensionärid, pered, ettevõtjad – kõik – saanud väärikalt vahepeal oma igapäevaelu elada, töötada, majandada…. Kas teil, praegused ideoloogid ja valitsejad, on sellest kahju? Kui nii, siis sellisel juhul olete te lihtsalt mugavad küünikud, kes hetkeolukorrast kaugemale ei oska ega suuda vaadata ning klammerduvad olemasoleva külge, olgu see kasvõi üdini halb, peaasi, et turvaline ja teie võimu mingigi aeg veel alalhoidev.
Kui teiste erakondade programmid seisnevadki vaid tõdemuses, et EKRE oma ei kõlba mitte kuhugi, siis polegi rohkem midagi lisada. Kahju vaid, et te oma valijaid sedavõrd alahindate ja alavääristate, et peale vanade kulunud lubaduste karussellis tiirlemise neile midagi rohkemat pakkuda ei suuda. Valimistel näeme!
Helle-Moonika Helme