31.08.2020
Plakat
EKRE poliitik Helle-Moonika Helme ütleb oma arvamusloos, et mitte traditsiooniline peremudel ei põhjusta perevägivalda, vaid ikka julmad inimesed, mistõttu rünnakud pere vastu on absoluutselt lubamatud.
„Eesti Vabariigi taasiseseisvumise pidupäeva eel saime jälle kuulda, kuidas traditsiooniline perekond on üks kole asi, seda nimetati koguni ähvardavalt vägivallapesaks.
Usun, et iga normaalse inimese süda võpatas selle peale. Sest midagi nii ränka on raske välja mõelda. Kõik emad – isad, kes igapäevaselt pingutavad oma laste heaolu, teineteise ning kogu perekonna hoidmise nimel, said kõige kõrgemal riiklikul tasemel järjekordse löögi allapoole vööd. Nad nö. tühistati ära, nagu viimasel ajal kombeks on öelda.
Ajakirjandusse on jõudnud inimeste lood, mida lugedes tulebki õud peale, sest seda ehedat julmust on igal normaalsel inimesel lihtsalt raske mõista. Aga mis on sellel kõigel tegemist traditsioonilise pere kui sellisega? Mitte traditsiooniline peremudel ei põhjusta perevägivalda, vaid ikka julmad inimesed!
Neil asjadel tuleb väga selge vahe sisse teha, muidu me hälbime probleemi lahendamisel eesmärgist mõõtmatult kaugele. Ja jõuame sinna, kuhu me mitte kuidagi tegelikult jõuda ei taha. Kui me võtame ära meie lastelt armastava pere ideaali, saame iga põlvkonnaga lisaks aina rohkem ja rohkem katkisi inimesi.
Muide, TAI Eesti kooliõpilaste terviseuuringust võib välja lugeda, et lastel üldjuhul on kõige lähedasemad suhted oma bioloogiliste vanematega ning et nad usaldavad pigem traditsioonilist peremudelit, kus on ema – isa ning valitsevad head lähedussuhted. Me ei tohi seda usaldust mitte kuidagi lammutada!
Õnneks muidugi on enamus meie ühiskonnast ikkagi normaalsed ja head inimesed, tublid emad ja isad, kes on oma lapsed peksmata ja vägistamata jätnud ja neile hoopis hellust ja armastust, mõistmist ja tuge jaganud! Ja nende valikut peremudeli osas on ülimalt ebaõiglane hurjutada, näägutada ja solvata, pannes neid ühte patta julmade ja vägivaldsete eranditega.
Statistika kasutamine selles sensitiivses teemas on omaette jutt. See hüüatus, et statistiliselt on kõige rohkem perevägivalda traditsioonilises perekonnas – ei maksa tegelikult midagi. Sellest omakorda järelduste tegemine võib viia suisa jaburusteni, nagu ka auhinnakõnes selgelt välja tuli.
Samahästi võiks ju öelda, et ülekäigurajad on surmateed, sest kõige rohkem õnnetusi toimub jalakäijatega just ülekäigurajal. Kas hakkame ülekäiguradade vastu, mis on ju ometi mõeldud ja ette nähtud selleks, et liiklust võimalikult turvaliselt korraldada, nüüd tulihingeliselt ja idoloogiliselt võitlema? Nagu antud juhul perekonna vastu.
Või mida teha statistikaga, mis ütleb, et kõige rohkem sureb inimesi kodus oma voodis? Kuulutada kodud ja voodid inimestele ohtlikuks kohaks, surmalõksudeks? Või võtame haiglad, kus me kõik käime meie tublide arstide juures ennast ravimas – ka haiglates sureb rohkem inimesi, kui mujal. Kas ütleme nüüd, et haiglad pole meie tervisele head? Või kui veel jaburamaks minna, siis tuleks üleüldse leib ära keelata, sest kõik, kes on seda söönud, on ära surnud!
Vägivalda kui nähtust eksisteerib kahjuks igal pool ja igal elualal. Ja sellega tuleb tegeleda eraldi. Kindlasti ei tohiks me selle läbi aga stigmatiseerida perekonda. Tegelikult ei tohi selle läbi stigmatiseerida kedagi ega midagi. Või meelevaldselt üldistada. Teate ju küll – kõik mehed on sead. Kõik naised on ussid. Kõik noored on hukas. Ja nüüd siis see – traditsiooniline perekond on vägivallapesa.
Sellistest kategoorilistest avaldustest peaks hoiduma. Eriti vägivallajuhtumeid puudutavas. Sest seesugune üldistamine on kõige halvem, mida me vägivallast rääkides teha saame. See viib fookuse paratamatult ära teolt kui selliselt ja sildistab ning süüdistab teenimatult ja ülekohtuselt kõiki neid, kes selle julma ja vägivaldse teoga üleüldse seotud pole ning moonutab üldistuse läbi objektiivset tõde.
Loomulikult ei saa ega tohigi eitada, et igasugustes lähedastes suhetes tuleb ette vägivalda, nii vaimset kui füüsilist. Eriti kui mängu tuleb alkohol või muud meelemürgid.
Kuid kindlasti on inimesed suuremas osas loonud perekonna ikkagi selleks, et pakkuda teineteisele ja lastele armastust, tuge, hoolt, nautida ühiseid ettevõtmisi, reise, õppida ja areneda, et koos läbida see imeline elukaar, mis meile on antud.
Hoidkem ja tunnustagem siis seda ning tehkem pigem üldistusi positiivsete eeskujude kaudu. Eriti pidupäevadel. Innustamaks seeläbi inimesi olema iga päev paremad, kui nad olid eile.“
Artikkel ilmus algselt Eesti Päevalehes
