02.04.2023
Helle-Moonika Helme
Mustast kastist ekraanile kuvatud valimistulemused, mida keegi ei saa päriselt ega tõeselt kontrollida, määravad meie kõigi elukorraldust järgmised neli aastat. See protsess on nüüdseks tsementeeritud Vabariigi Valimiskomisjoni, Valimisteenistuse ja Riigikohtu omavahelise JOKK-skeemiga, mis on ligipääsmatu ja vaidlustamatu nagu Kaaba.
Selle ümber saab vaid usupalveid pomisedes koogutada, kõik muu on välistatud. Ei ole kellelgi enam õigust sel teemal kobiseda. Või siis, kui kasutada Jürgen Ligi kunagist soovitust eelmisest Reformierakonna ülbusvalitsusajast – kellele ei meeldi, koligu minema.
Eesti lammutajad ei ole kaotanud vahepeal aega. Sellal, kui Kaja Kallas tegutses uue valitsuse moodustamisega, kuigi valimistulemusi alles vormistati: jõuti kaotada mõned maakoolid; sisse seada üle-eestiline kompostimiskohustus; koostada riigisekretäri (kes ei ole põhiseaduse kohaselt seadusandlik institutsioon) poolt ja menetlusse anda eelnõu, mis lubab edaspidi kruvisid kinni keerata tsiviilkriisi või riigikaitset ettekäändeks tuues; lasti Eesti Energia juhtidele määrata sadadesse tuhandetesse ulatuvaid preemiaid; alustati Euroopa rohepöörasuse raames õiguslike algatustega, mis kohustavad kõiki Eesti elanikke läbi viima oma kodude tapvalt kulukat sundrenoveerimist; ministeeriumites viimistletakse seaduseelnõud vihakõne läbisurumiseks; ametite juhid koostavad pabereid, mis kaotaks ära praegusel raskel ajal maainimesele nii vajaliku tasuta ühistranspordi, mis kaotaks ära saarteelanike soodustused praamisõidul, tõmbaks kokku saartevahelist lennuühendust.
Kiirkorras on alustatud riigi eriplaneeringute seaduse muutmist, et tülikate kaasamisprotsesside ja keskkonnauuringute pealt säästes saaks hakata rajama suuri polügoone, uputama Läänemerre sadu tuhandeid tonne betooni ja meie käest korralikult luba küsimata projekteerida massiliselt meie kodude lähedusse õõvastavalt kõrgeid ja madalsagedusel vuhisevaid tuuletorne.
Seda loetelu võiks jätkata, aga ilmselgelt ei tea me veel kõikidest otsustest, mis kiirkorras on vastu võetud, kõigist planeeritud algatustest, mis hakkavad piirama tulevikus meie demokraatlikku otsustusõigust, kõikidest sigadustest, mis on otsustatud rahva tahte vastaselt läbi suruda. Seda kõike hakkame nägema aga kohe, kui uus riigikogu on kokku tulnud ja ametivande andnud.
Liberaalsed kõrgused
Reformierakond, kes juba reedel enne pühapäevaseid valimisi teadis, et tal saab olema abiks 200 kirpu, kes liberaalsetesse ning progressiivsetesse kõrgustesse hüppavad ilma käskimatagi, on oma „jaga ja valitse“ võimukoosolekuid pidanud kõik need valimistejärgsed nädalad.
Või mis valimised… justkui mustas kastis jaotati Reformierakonnale ja alla tuhandese liikmeskonnaga Eesti 200-le riigikogus 51 kohta. Tagati vankumatu liberaalne konsensus Eesti valitsemisel ja vastuvaidlematu nõusolek Euroopa Komisjoni otsustega ning kõigi meie rohkem või vähem omakasupüüdlike liitlastega liitlassuhete jätkumine.
Selle garandiks omakorda on luba siseriiklikult eliidi huvides karistamatult sigatseda nii palju kui vähegi jaksu ja tahtmist on. Sest rahvas, raibe, sööb heina niikuinii. Või varsti kohustuslikus korras putukaid. Ja mis nad ikka teha saavad. Kui isegi Prantsusmaal ei maksa rahva tahe enam midagi, mis siis väiksest Eestist rääkida.
Eestlane ei tule oma õiguste kaitseks ka tänavale, raha tal meie kohtusüsteemis enda õiguste kaitsmiseks nagunii ei ole, napib ka usku õiglasse kohtusüsteemi.
Kas Pilatus sai midagi teha, kui ta pidi õigust mõistma? Ei, sest kui ta oleks teinud teistsuguse otsuse, oleks ta Rooma keisri käsul ise hukatud. Ja seda ta ei tahtnud. Kas meie riigikohtunikega võis olla sama?
Iial ei tee eliit ka otsust, et jätab välja maksmata rahvast teadlikult röövinud Eesti Energia juhtidele lahkumispreemiaid, mille eest saaks Metsküla kooli üleval pidada aastakümneid. Ei, sest ristile peab minema Metsküla kool, mitte eliit. Ristile peab minema rahvas kõigi oma murede ja vajadustega, aga mitte iial eliit, kes iganes sellele positsioonile end nihverdanud on.
Positsioonid, millest tulenevad asjaosaliste järjest suuremad hüved, sõltuvad aga järjest rohkem kellegi huvide teenimisest. Pilatesel oli Roomast antud positsioon ning võim hukata kurjategijaid.
Aga ühtlasi oli talle pandud ka hoolsuskohustus, et keisri imperiaalset võimu keegi provintsis ei ohustaks. See oli tema eksistentsiaalne tunnetatud paratamatus, mis määras ära tema igapäevased valikud õigusemõistmise osas, mille apogee saabus Kristuse ristile saatmisega.
Me teame ajaloost, et imperiaalne Rooma oma ideoloogilises ebaõigluses, suuruses, bürokraatias, vägivaldsuses kukkus lõpuks kokku, sest miski, mis on rajatud valedele, vägivallale ja impeeriumi ülemvõimule rahvaste üle, ei jää püsima.
Ja kõik need bürokraadid, ametnikud, sõjapealikud, ülikud, keisririigi propagandistid ja seadusekirjutajad, kes rajasid oma karjääri ja heaolu nende inimeste kannatustele, kellele nad impeeriumi huvides ja käsul ülekohtuselt õigust mõistsid ja kelle elude üle nad eliidi käsul ja huvides otsustasid, ei jäänud samuti püsima.
Loodetavasti veeretavad nad karistuseks oma Sisyphose kivi nüüd igavikus ja mõtlevad järele kõige kurja üle, mida nad on teinud pisimatele meie hulgast.
Hakatakse kröönima
Tulles tagasi kodukamarale ja praegusesse ajahetke, siis avalikkuse lauale kukkunud infopudemetest koalitsiooniläbirääkimistelt võib vaid aimata, mida kõike plaanitakse ära teha kohe pärast valimisi.
Kuna Kaja Kallase enda eelmine valitsus on kahe aasta jooksul tekitanud riigieelarvelise miinuse suurusjärgus 1,5 miljardit, siis paratamatult hakatakse kröönima kõige arvelt, mis veel teeb Eestist elamisväärse riigi. Sest teisiti nad lihtsalt ei oska. Kui röövida omaenda rahvast.
Kokkuhoiuks kõlbavad koolivõrk, infrastruktuur, transport, raamatukogud, siseturvalisus, sotsiaalteenused, tervishoiuteenused ja absoluutselt kõik, mis siiani veel on kuidagigi pakkunud inimestele mingitki võimalust inimlikult ning väärikalt oma igapäevaelu elada….
Kehtestatakse uued maksud, mis niigi virelevalt rahvalt võtab viimase. Või siis eelviimase. Kriitika vaigistatakse vihakõneseadusega, julgus rääkida ja tegutseda nivelleeritakse tühistamiskultuuri sisseseadmisega. Sest riiklikku ja liberaalsesse väärtusruumi tohib mahtuda vaid üks ja ainus tõde.
Ukrainas sureb igapäevaselt kümneid ja sadu inimesi kaevikutes pommide all, kuid meie küünikud kasutavad seda hirmsat olukorda ära iseenda sisepoliitiliste eesmärkide läbisurumiseks. Hirmutades siin sõjaga labaselt inimesi. Propagandaga triigitakse omakorda kõik üle ja helget tulevikku tsementeeritakse eliidile jätkuvalt läbi e-valimiste.
Võib ju öelda, et ise tahtsite, ise valisite, see ongi demokraatia. Aga esiteks – me ei tea jätkuvalt, kas see, mida meile ekraanilt 3. märtsi hilisõhtul näidati, oli ikka 100% rahva tahe.
Ja teiseks – kui eeldada, et suurem osa valiski eliiti, kes pakuvad neile impeeriumi ääreala näljamängude stsenaariumi, selle asemel, et väärikalt seista iseseisva rahvusriigina, mis on kirjas meie põhiseaduses, siis miks peavad selle läbi kannatama need, kes tahaks ja suudaks ehitada teistsugust riiki?
Mis õigusega tasalülitatakse ja tühistatakse neid, kes mõtlevad teisiti, kes pakuvad teistsuguseid lahendusi, kes julgevad öelda, et sõjaprintsess on alasti? Kas tõesti oleme jõudnud ajastusse, kus maksab tugevama õigus, halastamatus, küüniline pragmatism ning ilma teeb vaid jõulise ja kõikehõlmava propaganda abil massidele edastatud sõnum? Kus valitsev eliit on karistamatu ja teeb iseenda võimu kindlustamiseks järjest uusi ja uusi seadusi?
Helle-Moonika Helme, EKRE