Kolmapäevases Riigikogu infotunnis tõstatas EKRE saadik Helle-Moonika Helme küsimuse Istanbuli konventsiooni mõttetusest olukorras, kus riik ei kaitse reaalses elus naisi eriti efektiivselt ning ka konventsioon ise on ideoloogiliselt deklaratiivne.
Helle-Moonika Helme: “Mul on hea meel, et meie naaberriik Läti käivitas meie regioonis debati Istanbuli konventsiooni mõttekuse või siis mõttetuse üle, ja selle üle, kas peaks iseseisev riik ikka olema selle konventsiooni liige. Teie olete väljendanud, et Eesti peaks jääma Istanbuli konventsiooni osalisriigiks. Samaks me näeme, et vägivallastatistika ei ole vähenenud, ohvreid ei ole kaitstud paremini ning süsteem on endiselt ülekoormatud.
Istanbuli konventsioon ei ole kaitsnud Eestis ühtegi naist. See ei kaitsnud seda naist, kelle mees pärast pussitamist kohtu poolt vabastati, ei kaitsnud hooldekodude naisi, keda sarivägistati, ja ei kaitse tänaseid ohvreid, kelle puhul politsei ütleb, et meil pole ressursse. Miks peaks siis Eesti jääma lepingusse, mis ei ole reaalselt midagi parandanud, vaid toimib mingisuguse sümbolina?
Istanbuli konventsiooni kasutavad teatavasti ametnikud ja poliitikud lihtsalt kattevarjuna, et rääkida, koolitada, korraldada seminare, aga tegelikkuses mitte midagi ei muuta. Ja me näeme, et konventsioon on muutunud rohkem ideoloogiliseks tööriistaks kui praktiliseks abivahendiks. Sellele viidates saavad need, kes peavad näitama maailmale, et me hoolime naistest. Me tegelikult näeme, et keskendutakse ainult mingitele projektidele ja teadlikkuse tõstmisele, mitte reaalsele ohvrite abile.
Ja ka reaalsest elust – naiste varjupaigad on viimasel ajal hoopis rahast ilma jäänud, kuigi just nemad teevad kõige rängemat tööd reaalselt vägivalla all kannatavate naiste ja laste aitamisel. Täiesti arusaamatu on, miks kulutatakse raha konventsiooniga seotud bürokraatiale, aga samal ajal jäävad varjupaigad ja tugiteenused rahata. MTÜ-d, naiste varjupaigad tegutsevad annetuste abil, psühholooge ja tugiisikuid ei ole, neid ei jätku, aga ikkagi poliitikud lihtsalt räägivad, teevad suuri sõnu.
Mina arvan, et Eesti naised vajavad tõepoolest rohkem psühholooge ja tugiisikuid. Ja selle asemel, et viiakse läbi selle Istanbuli konventsiooni sildi all ideoloogilist sõda, kuidas defineerida sugu, mitte seda, kuidas päästa reaalseid ohvreid vägivallast. Ja äkki hoopis selle asemel, et sellest ideoloogilisest konventsioonist kramplikult kinni hoida, tuleks kaaluda uue rahvusliku strateegia loomist, mis keskenduks praktilistele meetmetele, varjupaikade rahastusele, psühholoogide ja tugiisikute lisamisele ning kohtusüsteemi reformile?
Teises küsimuses jätkas Helle-Moonika Helme: “Ma ei ole nõus, et te panete minu pähe jälle mingisuguseid mõtteid või ideid. Minu küsimuses neid absoluutselt ei olnud. See tegelikult pigem alavääristab teid kui vastajaid.
Mina ka tahaks, et ühiskond asuks nõrgema poolele. Meil on tegelikult olemas Eestis kõik seadused, et me võiksime seda teha. Ma just räägin, et meil ei ole ressurssi, naiste varjupaigad ei saa ressurssi. Ma ei tea, kuhu Eesti riigis raha läheb. No te teate paremini. Aga minul on küll hea meel, et avalik diskussioon Istanbuli konventsiooni just nimelt tegelikust olemusest ja sisust on käima läinud. Naisi diskussioon selle Istanbuli konventsiooni just nimelt tegelikust olemusest ja sisust on käima läinud. Naisi diskrimineerib pigem see, mida Istanbuli konventsioon lubab: et mees võib öelda, et ta on naine, ja siseneda naiste duširuumi.
Ja mul on hea meel, et selle konventsiooni variserlikkus ja sisutühjus selles osas, mis puudutab naiste ja laste kaitset vägivalla eest, on ilmsiks saanud. Ma olen isegi tänulik, et terve liberaalne front on nüüd viskunud rünnakule ja andnud meile – kasutades ja kaagutades, see liberaalne front, oma õõnsaid jutupunkte – võimaluse päriselt asjadest rääkida.
Aga võtame needsamad välismaised näited ka, kus riikides Istanbuli konventsioon kehtib. Kõik Istanbuli konventsiooniga seotu on juba väändunud inetuks grimassiks. Istanbuli konventsioon tegelikkuses kohustab kõiki riike vastu võtma immigrante riikidest, kus vägivald naiste vastu on igapäevane. Sellesama Istanbuli konventsiooni valguses me näeme, kuidas meie lähiriikides põlisrahva naiste ja tüdrukute vägistamine on igapäevane ja jõhkrate vägivallategude arv aina suureneb. See kõik viiteajaga saabub ka siia ja just sellepärast tuleb sellest konventsioonist püüda kuidagi lahti saada, sest see piirab meie iseseisvat otsustusõigust nii naiste kaitsel – päriselt naiste kaitsel – kui ka immigratsiooni otsustes ja püüdes kaitsta omaenda naisi, lapsi, perekondi kõigi nende sooideoloogiate ja väärastuste eest.
Aga jah, mis ma teile ikka soovitan, eks võidelge edasi selle pervokonventsiooni eest. Seda rohkem saab avalikustada ka selle tõelist palet.”